1. Vagas
sisevaatluses Jumala Poja lihakssaamise müsteeriumi üle valmistub
Kirik astuma üle kolmanda aastatuhande läve. Eriti praegusel ajal
tunneme me vajadust südamesse võtta apostli ülistuse- ning tänuavalduse
hümni: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes
meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega
Kristuses; nõnda nagu Tema meid Kristuses on valinud enne maailma
rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees armastuses, meid ette määrates
lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise
heaksarvamisel... Kui Ta meile tegi teatavaks oma tahtmise saladuse oma
heameele kohaselt, nõnda nagu Ta seda Kristuses oli kavandanud aegade täiuse
korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja
mis on maa peal." (Ef 1:3-5, 9-10)
Need sõnad osundavad selgesti, et Jeesuses Kristuses saavutab õndsuslugu
oma haripunkti ning viimse tähenduse. Temas oleme me kõik saanud
"armu armu peale" (Jh 1:16), olles lepitatud Isaga (vt. Rm 5:10; 2Kr
5:18).
Jeesuse sünd Petlemmas ei ole pelgalt ajalooline juhtumus, mille võime
jätta mineviku hooleks. Tegelikult on kogu inimkonna käekäik
Temaga seoses: nii meie aeg kui ka maailma tulevik on Tema kohalviibimisest
valgustatud. Tema on "Elav" (Ilm 1:18), "kes on ja kes oli ja
kes tuleb" (Ilm 1:4). Tema ees peavad nõtkuma kõik põlved,
niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad ja iga keel
peab tunnistama, et Ta on Issand (vt. Fl 2:10-11). Kohtumisel Kristusega avastab iga inimene omaenda elu
müsteeriumi.1
Jeesus on tõeline
uudsus, mis ületab kõik inimlikud ettekujutused ning sellisena
püsib Ta igavesti, ajast aega. Jumala Poja lihakssaamine ning lunastus,
mille Ta on täide viinud oma surma ja ülestõusmisega, on
seetõttu võltsimatu kriteerium, mille järgi me võime
mõõta kõike, mis toimub ajas ning iga meie
jõupingutust, mis elu inimlikumaks muudab.
|