7. Juubeliaasta korraldus on oma ajaloo kestel olnud rikastatud sümbolitega, mis annavad tunnistust usuveendumusest ning tugevdavad kristlaskonna ustavust. Esimene nende seast on palverännak, mis väljendab inimese olukorda, kes on kujutleb oma elu teekäimisena. Iga üksikisik on sünnist surmani homo viator. Pühakiri tõendab omalt poolt sageli, kui eriliselt tähtis oli kodunt teele asuda, et külastada pühapaiku. Pärimuse kohaselt pidi iisraellane minema palverännakule linna, kus hoiti Lepingulaegast või külastama pühamut Peetelis (vt. Km 20:18) või Siilos, kus oli kuulda võetud Saamueli ema Hanna palvet (vt. 1Sm 1:3). Ka Jeesus läks vabatahtlikult seadusele kuuletudes koos Maarja ja Joosepiga palverändurina pühasse linna Jeruusalemma (vt. Lk 2:41). Kirikulugu on elav aruanne veel lõppemata palverännakust. Rännata pühade Peetruse ja Pauluse linna, Pühale Maale või vanadesse ja uutesse neitsi Maarjale ja pühakutele pühitsetud paikadesse: see on olnud lugematu hulga usklike siht, kes sel teel leiavad kinnitust oma ustavusele.

Palverännakud on alati olnud usklike elu tähtis osa ning erinevail ajastutel omandanud erinevaid kultuurilisi vorme. Palverännak tähendab uskliku isiklikku teekonda Lunastaja jälgedes: see tähendab praktilist asketismi, kahetsust inimlike eksimuste pärast, pidevat järelvalvet isikliku nõtruse üle, sisemist valmistumist südame muutumiseks. Enesekontrolli, paastumise ja palve kaudu astub palverändur edasi teel kristliku täiuslikkuse poole, üritab Jumala armu toetusel kasvada "täiskasvanuks Kristuse täisea mõõtu mööda" (Ef 4:13).