8. Peale palverännaku on olemas teinegi sümbol, püha värav, mis esmakordselt avati Lateraani Pühima Lunastaja basiilikas juubeliaastal 1423. See tähendab üleminekut patu seisundist armu seisundisse, mida iga usklik on kutsutud tegema. Jeesus ütles: "Mina olen uks" (Jn 10:7), kinnitades seega, et keegi ei pääse Isa juurde muidu, kui Tema kaudu. See võrdum, mida Jeesus tarvitab iseenda kohta, annab tunnistust tõsiasjast, et Tema üksi on Isa poolt saadetud Lunastaja. On olemas vaid üksainus tee, mis avab sissepääsu ellu ühenduses Jumalaga: see on Jeesus, ainus ja absoluutne tee lunastuse saavutamiseks. Üksnes Tema kohta öelduna omandavad psalmisti sõnad täie tõe: "See on Issanda värav! Õiged lähevad sealt sisse!" (Ps 118:20).

Värav meie tähelepanu keskpunktina tuletab igale usklikule meelde vastutuse, mida toob kaasa selle lävepaku ületamine. Sellest väravast sisse astumine tähendab Kristuse tunnistamist Issandaks; see tähendab tugevdada usku Temasse, et elada uut elu, mille Ta meile on andnud. See otsustus eeldab valikuvabadust, ühtlasi ka julgust paljustki loobuda, et teadlikult saavutada jumalasarnane elu. (vt. Nt 13: 44-46). Nimelt selle mõttega astub paavst esimesena üle püha värava läve ööl vastu 25. detsembrit 1999. Seda läve ületades avaldab ta Kirikule ja maailmale õnnistusrikka sõnumi, elu ja lootuse allika tulevase kolmanda aastatuhande jaoks. Läbi selle püha värava, mis aastatuhande lõpu poole sümboolselt avardub, ¹³ juurutab Kristus meid kindlamini Kirikusse, mis on tema ihu ja mõrsja. Sel viisil mõistame, kui tähendusrikkad on apostel Peetruse sõnad, kui ta kirjutab, et meiegi oleme ehitatud "elusate kividena vaimseks kojaks, pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimseid ohvreid, mis on Jumalale meelepärased" (1Pt 2:5).