10. Kuna patt solvab Jumala pühadust ja õiglust ning alandab Jumala isiklikku sõprust inimesega, on sellel kahepoolsed tagajärjed. Esiteks, kui tegemist on raske patuga, minetab inimene ühenduse Jumalaga ning järelikult ka osasaamise igavesest elust. Ent kahetsevale patusele kingib halastaja Jumal andeksandmise raskest patust ning pääsemise "igavesest karistusest", mida see endaga kaasa toob.

Teiseks, "iga patt, ka andeksantav, kaasab enesega ebatervet kinnistumist loodud maailma külge, mis peab saama puhastatud kas siin maa peal või pärast surma seisukorras, mida tuntakse puhastustule nimetuse all. Seesugune puhastumine teeb inimese vabaks sellest, mida nimetatakse 'ajalikuks karistuseks' patu eest",¹⁷ ning oma süüteo seesugune heastamine välistab kõik, mis iganes takistab täielikku osadust Jumala ning kaasinimesega.

Ilmutus õpetab meile ka, et kristlane ei ole üksinda oma teel südame pöördumisele. Kristuses ja Kristuse läbi on tema elu müstilise sidemega põimitud kõigi teiste kristlastega üleloomulikus ühenduses, müstilises Ihus. See olukord loob imepärase vaimsete andide vahetuse usklike seas, millega pühaduse ning vooruslikkuse kasu kaugelt ületab kahju, mille ühe inimese patt teistele tekitab. Leidub inimesi, kelle teed tähistab külluslik armastus, meelekindlalt talutud katsumus, puhtus ja tõde, mis teistele mõju avaldab ning neid toetab. See aga tähendab tõelist "asemiku tööd", millele on rajatud kogu Kristuse müsteerium. Tema ülevoolav armastus lunastab meid kõiki. Ent üks Kristuse armastuse vägevuse aspekt on, et Ta ei jäta meid passiivsete vastuvõtjate rolli, vaid kaasab oma lunastustöösse, ning iseäranis oma kannatamisse. Seda väljendab kuulus lause kirjas kooslastele: "Mis mul veel puudub Kristuse viletsustest, selle ma täiendan oma lihas tema ihu heaks, mis on Kirik. (1:24)

Seda sügavat tõde on ka imepärasel moel väljendatud Ilmutusraamatus, kus Kirikut kirjeldatakse pruudina, kes on rüütatud lihtsa valge linase rõivaga, see aga on särav ja puhas peenest linasest riidest rüü. Ning püha Johannes ütleb: “Sest peenlinane on pühade õiged teod" (Ilm 19:8). Ja tõesti on pühakute elud kootud säravast lõuendist, millest saab igavese elu rüü.

Kõik tuleb Kristuselt, ent kuna me Temale kuulume, siis kõik, mis on meie omanduses, on ka Tema omanduses ning vajab tervendavat väge. Seda mõeldakse "Kiriku suurte armuvarade" all, mis on pühakute head teod. Palvetamine selle eest, et saada patukaristuse kustutust - indulgentsi, tähendab astumist vaimsesse osaduskoda ning seega enda täielikku avamist teistele. Ka vaimses sfääris ei ela inimene üksnes iseenda jaoks. Ning inimese igati tervitatav mure ja hool oma hinge päästmise pärast vabaneb hirmust ning isekusest ainult siis, kui hoolitakse ka teiste inimeste lunastusest. See ongi pühakute osaduse reaalsus, "asemikuna elatud elu" saladus ning palve kui ühendus Kristuse ja Tema pühakutega. Ta võtab meid endaga kaasa, et tohiksime ühes Temaga kududa uue inimkonna valget rõivast, säravast linasest riidest rõivast, mis rüütab Kristuse Mõrsjat.

Doktriin indulgentside kohta õpetab niisiis "esmalt, kui kurb ning valus on eemalduda Issandast Jumalast" (vt. Nr 2:19). Indulgentsi omandamisega mõistavad usklikud inimesed, et omaenese väest ei ole nad suutelised heastama kurja, mida nad patustades on põhjustanud iseendile ning tervele osaduskonnale, ning seega õhutatakse neid tegema häid tegusid alandlikkuses".¹⁸ Veel enamgi, tõde pühakute osadusest, mis ühendab kõik usklikud Kristusega ning üksteisega, ilmutab meile, kui suurel määral igaüks meist võib aidata teisi - elavaid või surnuid - veelgi lähedasemasse osadusse Isaga taevas.

Nendele õpetuslikele alustele toetudes ning Kiriku emalikku äratundmist tõlgendades kuulutan ma, et usklikud, kes on õigesti ette valmistunud, väärikalt kasutaksid kogu juubeliaja kestel indulgentside kingitust vastavalt juhistele, mis käesoleva bullaga kaasnevad (vt. juurdekuuluv dekreet).