11. Need
sümbolid on juba kaua aega olnud juubeliaastate pühitsemise pärimuse
osa. Ent võimatu on Jumala rahval mitte tähele panna muidki märke,
milles juubeliajal avaldub Jumala halastustöö. Oma apostlikus kirjas Tertio
millennio adveniente pakkusin ma välja neist mõned, mis
inimestele abiks võivad olla, et juubeliaja erakorralist armu vägevamini
tunnetada. 19 Ma
meenutan neid siinkohal lühidalt.
Esimene neist on südametunnistuse puhastamine; see nõuab
igaühelt julgust ning alandlikkust, et ära tunda kõike valet,
mida on korda saatnud need, kes nimetasid või nimetavad end
kristlasteks.
Oma olemuselt on Püha Aasta niisugune aeg, mil me oleme kutsutud pöörduma.
See on Jeesuse kuulutuse esimene sõna, mis küllaltki tähendusrikkalt
on seostatud usuga: "Parandage meelt ja uskuge rõõmusõnumisse"
(Mk 1:15). See Kristuse käsk tuleneb tunnetatud tõsiasjast, et
"aeg on täis saanud" (Mk 1:15). Jumala aja täissaamine
muutub üleskutseks meelt parandada, mis eeskätt tähendab armu mõjuavaldust.
Vaim ärgitab meid kõiki "süvenema iseendasse" ning mõistma
vajadust tagasi pöörduda Isa kotta (vt. Lk 15: 17-20). Süümejuurdlus
on seetõttu üks elu otsustavamaid momente. Seeläbi asetub iga üksikisik
omaenda elu tõeluse ette. Niiviisi avastab ta, missugune vahemaa eraldab tema tegusid ideaalist,
mille ta enesele on seadnud.
Kirikulugu on pühaduse ajalugu. Uus Testament toonitab eriliselt
seda ristitud inimeste tunnusmärki: nad on "pühakud" selle
määrani, kuivõrd nad on eraldatud kurjuse meelevalla all
viibivast maailmast ning pühendanud end ainsa tõelise Jumala teenimisele.
Tegelikult ei ole see pühadus ilmne mitte ainult Kiriku poolt tunnustatud
paljude pühakute ning õndsate elus, vaid ka tohutu hulga tundmatute
meeste ja naiste eludes, keda on võimatu kokku arvata (vt. Ilm 7:9).
Nende elulood tunnistavad, et evangeelium on tõde ning nende kaudu mõistab
maailm, et ideaal on võimalik. Siiski peame me omaks võtma, et
ajalugu talletab ka sündmusi, mis annavad alust tunnistusteks kristluse
vastu. Kuna me oleme kõik üksteisega ühendatud müstilises
Ihus, peame me kõik kandma oma eelkäijate vigade ning eksituste
koormat, olgugi et me pole isiklikult vastutavad, samas aga tahtmata tungida
kohtumõistmise valda, kus tegev on ainuüksi Jumal. Sest ka meie,
Kiriku pojad ja tütred, oleme patustanud ning seega tuhmuda lasknud
Kristuse Mõrsja hiilgusel kõiges tema ilus ja aus. Meie patt on
takistanud Vaimu tööd paljude inimeste südameis. Meie nõder
usk on põhjuseks, et paljud on langenud ükskõiksusse ning
eemale kistud tõelisest kohtumisest Kristusega.
Peetruse ametijärglasena palun ma, et sel halastuse aastal võiks
Kirik, mis on võimas Issandalt saadud pühaduses, põlvitada
Jumala ette ning paluda andestust oma poegade ja tütarde endiste ja nüüdsete
pattude eest. Kõik on pattu teinud ning mitte keegi ei või
pretendeerida ainuõigsusele Jumala ees (vt. 1Kg 8:46). Öelgem veel
kord ja ilma kartuseta: "Me oleme pattu teinud" (Jr 3:25), ent püsigu
meis elav veendumus, et "kus aga patt on rohkenenud,seal on arm saanud üliküllaseks"
(Rm 5:20).
Isa võtab vastu kahetsevaid patuseid, kes tema poole pöörduvad,
ning see saab olema õiglane tasu meie isiklike vigade ning teiste
eksimuste alandliku tunnistamise eest. See tunnistus rajaneb teadlikkusel sügavast
sidemest, mis ühendab kõiki Kristuse müstilise Ihu liikmeid.
Kristlased on kutsutud aru andma kõigest, mida nad korda on saatnud
Jumala ning nende ees, keda nad oma tegudega on kahjustanud. Tehkem seda mitte
midagi vastutasuks ootamata, vaid tugevdatuna üksnes "Jumala
armastusest, mis on välja valatud meie südamesse." (Rm 5:5).
Samas ärgu olgu puudust õiglase meelega inimestest, kes on
suutelised omaks võtma, et kaugem ja lähem ajalugu talletab ka
kokkupõrkeid ja pagendusi, ebaõiglust ja tagakiusamist, mis on
suunatud Kiriku poegade ja tütarde vastu.
Ärgu soovigu keegi sel juubeliaastal jääda Isa varju alt
eemale. Ärgu toimigu keegi nõnda kui evangeeliumi tähendamissõna
vanem poeg, kes keeldus sisenemast pidumajja (vt. Lk 15:25-30). Olgu rõõm
pattude andekssaamisest tugevam ja võimsam kui kõikvõimalikud
pettumused. Niiviisi särab Mõrsja maailma silme ees kõiges
oma rikkalikus hiilguses, mis tuleneb Issanda armust. Kahe tuhande aasta vältel
on Kirik olnud hälliks, kuhu Maarja asetab Jeesuse kõigi rahvaste
ette, et need Teda ülistaksid ja kiidaksid. Lasku Mõrsja kuulekus
veelgi heledamalt särada armulaua kirkusel ja väel, mida ta pühitseb
ja kalliks peab oma südames. Pühitsetud leib ja vein, ülestõusnud
Jeesus Kristus, maailma valgus (vt. Lk 2:23) ilmutab Tema lihakssaamise kestvat
reaalsust. Ta jääb meie keskel elavaks ja tõeliseks, et toita
usklikke oma Ihu ja Verega.
Vaadakem siis tulevikku. Halastaja Isa ei pea arvet pattude kohta, mida
me tõeliselt kahetseme (vt. Js 38:17). Nüüd valmistab Ta
midagi uut, ning andestades ja armastades kavandab Ta uut taevast ja uut maad.
Niisiis, et järgmise aastatuhande maailmas oleks uuendatud pühendumus
kristlikule tunnistusele, tervenegu usk, kasvagu lootus ning halastustöö
laienegu veelgi.
|