1. Vagas sisevaatluses Jumala Poja lihakssaamise müsteeriumi üle valmistub Kirik astuma üle kolmanda aastatuhande läve. Eriti praegusel ajal tunneme me vajadust südamesse võtta apostli ülistuse- ning tänuavalduse hümni: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses; nõnda nagu Tema meid Kristuses on valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heaksarvamisel... Kui Ta meile tegi teatavaks oma tahtmise saladuse oma heameele kohaselt, nõnda nagu Ta seda Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja mis on maa peal." (Ef 1:3-5, 9-10)

Need sõnad osundavad selgesti, et Jeesuses Kristuses saavutab õndsuslugu oma haripunkti ning viimse tähenduse. Temas oleme me kõik saanud "armu armu peale" (Jh 1:16), olles lepitatud Isaga (vt. Rm 5:10; 2Kr 5:18).

Jeesuse sünd Petlemmas ei ole pelgalt ajalooline juhtumus, mille võime jätta mineviku hooleks. Tegelikult on kogu inimkonna käekäik Temaga seoses: nii meie aeg kui ka maailma tulevik on Tema kohalviibimisest valgustatud. Tema on "Elav" (Ilm 1:18), "kes on ja kes oli ja kes tuleb" (Ilm 1:4). Tema ees peavad nõtkuma kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad ja iga keel peab tunnistama, et Ta on Issand (vt. Fl 2:10-11). Kohtumisel Kristusega avastab iga inimene omaenda elu müsteeriumi.¹

Jeesus on tõeline uudsus, mis ületab kõik inimlikud ettekujutused ning sellisena püsib Ta igavesti, ajast aega. Jumala Poja lihakssaamine ning lunastus, mille Ta on täide viinud oma surma ja ülestõusmisega, on seetõttu võltsimatu kriteerium, mille järgi me võime mõõta kõike, mis toimub ajas ning iga meie jõupingutust, mis elu inimlikumaks muudab.