11. Need sümbolid on juba kaua aega olnud juubeliaastate pühitsemise pärimuse osa. Ent võimatu on Jumala rahval mitte tähele panna muidki märke, milles juubeliajal avaldub Jumala halastustöö. Oma apostlikus kirjas Tertio millennio adveniente pakkusin ma välja neist mõned, mis inimestele abiks võivad olla, et juubeliaja erakorralist armu vägevamini tunnetada. ¹⁹ Ma meenutan neid siinkohal lühidalt.

Esimene neist on südametunnistuse puhastamine; see nõuab igaühelt julgust ning alandlikkust, et ära tunda kõike valet, mida on korda saatnud need, kes nimetasid või nimetavad end kristlasteks.

Oma olemuselt on Püha Aasta niisugune aeg, mil me oleme kutsutud pöörduma. See on Jeesuse kuulutuse esimene sõna, mis küllaltki tähendusrikkalt on seostatud usuga: "Parandage meelt ja uskuge rõõmusõnumisse" (Mk 1:15). See Kristuse käsk tuleneb tunnetatud tõsiasjast, et "aeg on täis saanud" (Mk 1:15). Jumala aja täissaamine muutub üleskutseks meelt parandada, mis eeskätt tähendab armu mõjuavaldust. Vaim ärgitab meid kõiki "süvenema iseendasse" ning mõistma vajadust tagasi pöörduda Isa kotta (vt. Lk 15: 17-20). Süümejuurdlus on seetõttu üks elu otsustavamaid momente. Seeläbi asetub iga üksikisik omaenda elu tõeluse ette. Niiviisi avastab ta, missugune vahemaa eraldab tema tegusid ideaalist, mille ta enesele on seadnud.

Kirikulugu on pühaduse ajalugu. Uus Testament toonitab eriliselt seda ristitud inimeste tunnusmärki: nad on "pühakud" selle määrani, kuivõrd nad on eraldatud kurjuse meelevalla all viibivast maailmast ning pühendanud end ainsa tõelise Jumala teenimisele. Tegelikult ei ole see pühadus ilmne mitte ainult Kiriku poolt tunnustatud paljude pühakute ning õndsate elus, vaid ka tohutu hulga tundmatute meeste ja naiste eludes, keda on võimatu kokku arvata (vt. Ilm 7:9). Nende elulood tunnistavad, et evangeelium on tõde ning nende kaudu mõistab maailm, et ideaal on võimalik. Siiski peame me omaks võtma, et ajalugu talletab ka sündmusi, mis annavad alust tunnistusteks kristluse vastu. Kuna me oleme kõik üksteisega ühendatud müstilises Ihus, peame me kõik kandma oma eelkäijate vigade ning eksituste koormat, olgugi et me pole isiklikult vastutavad, samas aga tahtmata tungida kohtumõistmise valda, kus tegev on ainuüksi Jumal. Sest ka meie, Kiriku pojad ja tütred, oleme patustanud ning seega tuhmuda lasknud Kristuse Mõrsja hiilgusel kõiges tema ilus ja aus. Meie patt on takistanud Vaimu tööd paljude inimeste südameis. Meie nõder usk on põhjuseks, et paljud on langenud ükskõiksusse ning eemale kistud tõelisest kohtumisest Kristusega.

Peetruse ametijärglasena palun ma, et sel halastuse aastal võiks Kirik, mis on võimas Issandalt saadud pühaduses, põlvitada Jumala ette ning paluda andestust oma poegade ja tütarde endiste ja nüüdsete pattude eest. Kõik on pattu teinud ning mitte keegi ei või pretendeerida ainuõigsusele Jumala ees (vt. 1Kg 8:46). Öelgem veel kord ja ilma kartuseta: "Me oleme pattu teinud" (Jr 3:25), ent püsigu meis elav veendumus, et "kus aga patt on rohkenenud,seal on arm saanud üliküllaseks" (Rm 5:20).

Isa võtab vastu kahetsevaid patuseid, kes tema poole pöörduvad, ning see saab olema õiglane tasu meie isiklike vigade ning teiste eksimuste alandliku tunnistamise eest. See tunnistus rajaneb teadlikkusel sügavast sidemest, mis ühendab kõiki Kristuse müstilise Ihu liikmeid. Kristlased on kutsutud aru andma kõigest, mida nad korda on saatnud Jumala ning nende ees, keda nad oma tegudega on kahjustanud. Tehkem seda mitte midagi vastutasuks ootamata, vaid tugevdatuna üksnes "Jumala armastusest, mis on välja valatud meie südamesse." (Rm 5:5). Samas ärgu olgu puudust õiglase meelega inimestest, kes on suutelised omaks võtma, et kaugem ja lähem ajalugu talletab ka kokkupõrkeid ja pagendusi, ebaõiglust ja tagakiusamist, mis on suunatud Kiriku poegade ja tütarde vastu.

Ärgu soovigu keegi sel juubeliaastal jääda Isa varju alt eemale. Ärgu toimigu keegi nõnda kui evangeeliumi tähendamissõna vanem poeg, kes keeldus sisenemast pidumajja (vt. Lk 15:25-30). Olgu rõõm pattude andekssaamisest tugevam ja võimsam kui kõikvõimalikud pettumused. Niiviisi särab Mõrsja maailma silme ees kõiges oma rikkalikus hiilguses, mis tuleneb Issanda armust. Kahe tuhande aasta vältel on Kirik olnud hälliks, kuhu Maarja asetab Jeesuse kõigi rahvaste ette, et need Teda ülistaksid ja kiidaksid. Lasku Mõrsja kuulekus veelgi heledamalt särada armulaua kirkusel ja väel, mida ta pühitseb ja kalliks peab oma südames. Pühitsetud leib ja vein, ülestõusnud Jeesus Kristus, maailma valgus (vt. Lk 2:23) ilmutab Tema lihakssaamise kestvat reaalsust. Ta jääb meie keskel elavaks ja tõeliseks, et toita usklikke oma Ihu ja Verega.

Vaadakem siis tulevikku. Halastaja Isa ei pea arvet pattude kohta, mida me tõeliselt kahetseme (vt. Js 38:17). Nüüd valmistab Ta midagi uut, ning andestades ja armastades kavandab Ta uut taevast ja uut maad. Niisiis, et järgmise aastatuhande maailmas oleks uuendatud pühendumus kristlikule tunnistusele, tervenegu usk, kasvagu lootus ning halastustöö laienegu veelgi.