12. Üks eriline Jumala armu märk, mis on just nimelt tänapäeval väga vajalik, on heategev halastus, mis sunnib meid märkama vaeste ja hüljatute vajadusi. Seesuguses olukorras viibivad väga laialdased ühiskonnakihid. Vaesus ja väljatõugatus heidavad oma surmavarju tervetele rahvastele. Inimkond seisab vastamisi uuemate ja keerulisemate orjuse vormidega kui minevikus, ning liiga paljudele inimestele on vabadus sisutu sõnakõlks. Mõnesid riike, eriti vaesemaid, rõhub niivõrd hiiglaslik võlakoorem, et neil on praktiliselt võimatu seda tasuda. Seetõttu mõistame, et tõelist arengut ei saa olla ilma tõhusa koostööta riikide vahel, kus domineerivad eri keeled, rassid, rahvused või religioonid. Tuleb lõpetada võimu kuritarvitamine, mis tipneb ühtede peremehetsemises teiste üle: seesugune kuritarvitamine on patune ja ebaõiglane. Sest kes iganes muretseb varanduse korjamise üle vaid selles maailmas (vt. Mt 6:19), "ei ole rikas Jumalas" (Lk 12:21).

Meil on ka vaja luua uus rahvusvahelise solidaarsuse ning koostöö kultuur, kus kõik - iseäranis rikkad riigid ja eraettevõtlus - võtavad enda kanda vastutuse luua majandusprogramm, mis töötab igaühe heaks. Ei saa enam kaugemasse tulevikku projekteerida ajastut, mil vaene Laatsarus võib istuda rikka mehe kõrval pidulaua ääres ega pea enam toituma palukestest, mis laualt pudenevad (vt. Lk 16:19-31). Äärmine vaesus on vägivalla, kibestumise ja pahameele pesa ning selle olukorra leevendamine on õiglane töö, seega töö, mis toob rahu.

Juubeliaasta on ülem kutse, et süda muutuks eluviisi muutumise kaudu. Me kõik peame seega meeles pidama, et me ei omistaks absoluutset väärtust maapealsetele hüvedele, kuna need ei ole Jumalast, ega ka inimese võimule ehk võimupüüdlustele, kuna maapind kuulub Jumalale ning üksnes Temale, sest "maa on minu päralt, sest te olete ju võõrad ja majalised minu juures" (3Ms 25:23). Puudutagu see halastuse aasta nende südameid, kelle kätes on maailma rahvaste saatus!