Soojärve kirikumõisas ootas vanake preester isa Karp mureliku südamega asjade arengut. Midagi hääd polnud igatahes oodata. Linnast, ametivendadelt, oli ta ainult halba kuulnud. Vaimulikud oli nimetatud kultuse teenijateks, rahvavaenlasteks. Usk ise oli üleöö muutunud oopiumiks rahvale. Jumal ei eksisteerinud enam. Inimene oli ise end kuulutanud Jumalaks. Kirikuid polnud enam vaja. Need muudeti ladudeks ja kinodeks. Kirikute varandused vöörandati, vaimulikud tõsteti välja nende senistest kodudest. Kuulutati sõda kõigi nende vastu, kes seisid kuidagi ühenduses kirikuga. Kiriku õpetus kuulutati vastuolus olevaks uute kultuursete elunõuetega. Kirikus käijad tembeldati kontrrevolutsionäärideks, kapitalistideks ja nende kannupoisteks. Tulevik oli tume. Kuid isa Karp ei hädaldanud. Ta pani kõik oma lootused Jumalale. Ilma Jumala tahtmiseta ei sünni midagi, armastas ta ikka ja alati ütelda ja tema hoolde usaldas ta nüüd iseenda ja oma pere. Kui ilusad ja lohutavad on Õnnistegija sõnad: Kui inimesed teid minu pärast vihkavadja taga kiusavad ja kui nemad valetavad, siis röömutsege ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas!
Nüüd olidki saabunud Kristuse järelkäijatele rasked katsumise ajad. Kasjääda Jumala lasteks või saada kurjuse võimu tööriistadeks ? Isa Karp läks koos Jumalaga. Teisiti ei võinudki see olla. Oma eluaaeg oli ta teda teeninud, Teda rahvale kuulutanud, Tema käske neile õpetanud. Pidi ta siis nüüd kõik selle maha salgama? Ei, veelkord ei! Ta oli vana, ta ei kartnud surma. Surma polnudki enam, oli ainult elu, igavene elu! Oma ülestõusmise läbi oli lunastaja Jeesus Kristus kõigile elu kinkinud. Kuid ometi oli isa Karpi süda juba mõnda aega imelikult rahutu. Kui vallamajja asusid uued võimumehed, ulatusid ka jutud uutest reformidest preestri kõrvu. Ka kirikumõisast olevat olnud juttu!
Ja nüüd olidki siis asjad nõnda kaugel. Vanake preester koos oma naise Annaga olid kirikumõisast välja tõstetud. Ruume olevat täitevkomiteel hädasti vaja koosolekuteks ja miitinguteks. Sellega püüti oma teguviisi õigustada. Seniajani oli külale jätkunud ühest rahvamajastg nüüd ühekorragga oli see jäänud kitsaks. Kuid isa Karp teadis, kust puhusid tuuled. Kirik oli uutele võimumeestele pinnuks silmas. Usk oli oopium, mürk, see tuli rahvast välja rookida. Ja seda aktsiooni alustati kirikumajast.
Isa Karp ei kartnud. Nurisemata asus ta endisesse preestri sauna. See oli lubatud neile uueks eluasemeks. /.../
Preestri saunaski valmistuti pühiks. Hääd inimesed polnud neid unustanud, ja Annal oli küllaItki tegemist, et pühade toitudega õigeaegselt valmis jõuda. Pime ja kitsas oli seal saunas, kuid nende südametes oli valgus, Jumala valgus ja see kinnitas neid. Hädaldamata kandsid kaks vanakest ühiselt rasket risti, mis Jumal oli neile saatnud, et nende usukindlust proovida.
Suur Neljapäev, Suur Reede! Need suured pühad olid muudetud tööpäevadeks. Kirikus rahvast vähevõitu, kardeti tulla. Enne seda oli tehtud kõva propagandat usu ja kiriku vastu. Kirikuskäijad olid tembeldatud kontrrevolutsionäärideks, neilt ähvardatud talud käest võtta jne. Sellepärast oligi vähe neid, kesjulgesid kodust välja tulla.
Seda usinamini ja suurema hardusega palvetasid aga need, kes olid siiski tulnud.
Päästa mind vaenlastest, mu Jumal, saada mind ühte kõrgesse kohta nende eest, kes mu peale kipuvad! Kurvalt palvelikult laulsid lauljad kliirosel.
Päästa meid meie vaenlastest, oh Jumal, palvetasid põlvitades pisarsilmi kirikusolijad. Lauljaidki oli täna vähe. Kõigil pesitses südames hirmn. Kirik aga säras kõigele vaatamata küünalde meres. lseäranis palju oli neid süüdatud Lunastaja Kolgata risti kuju ees. Oli näha, et inimesed otsisid abi Jumalalt.
Pühade laupäeva hommik.Täna pidi tulema koju nende ainus poeg Karl, kes õppis linnas ülikoolis. Kuidas röömustasid mõlemad vanakesed selle üle. Isa Karp läks jaama vastu . "Tere preestrihärra," tervitas teda teel üks talumees, "kas täna jumalateenistust ka peate? Meil külas räägiti, et preestrihärrale kirikusse minemine ära keelatud. Kas see peaks olema õiges"
"Pole, Jumal tänatud, seni veel keegi otseselt keelanud. Ainult ähvardatud on. Kellad kirikutornis peavad aga küll vaikima. Mind ei saa keegi vaikima sundida, ehk ainult siis, kui see on Jumala tahtmine." vastas isa Karp ja lisas: "Ikka! Täna, nagu varematelgi aastatel, laulame kiitust ülestõusnud Kristusele."
Koduteel märkas isa kohe, et pojaga polnud asjad kõik korras. See polnud ju enam endine Karl, rahulik ja röömus. Midagi närvilikku ja sunnitut oli tema olekus. Mis oli pojaga juhtunud?
Peale lõunasööki, kui nad olid jäänud Karliga kahekesi, selguski kõik. Karl teatas, et ta oli ülikoolist välja heidetud kui ebasobiv element nõukogude ühiskonnas. Olid nõudnud temalt, et ta salgaks oma isa. Nüüd oli ta tulnud, et jääda koju isaja ema juurde.
"Küll Jumal aitab. Pole viga midagi," püüdis isa poega lohutada. Kuid temagi süda oli täna raske ja hingerahu röövitud.
Täna jällegi ei helisenud kiriku kellad. Kui imelik ja vööras see oli. Ei tulnud inimesed ka hobustega, nagu varematelgi aegadel, vaid tuldi jalgsi. Nii oli julgem. Jumalakotta pidi tulema poolvargsi, nagu oleks see mõni kuritööpaik. Seekord oli siiski tulijaid rohkem.
Jumal, puhasta mindpatust! palvetas isa Karp ja hakkas riietuma. Kirikus valitses pühalik vaikus. Särasid hulgad küünlad Lunastaja ja Tema Ema pühakujude ees. Kiidetud olgu meie Jumal... alustas preester. Karl kliirosel hakkas lugema: Aamen, taevane kuningas Tema oli võtnud juhtimise täna kliirosel enda peale.
Kuid mis see siis pidi tähendama? Kirikuõuest hakkas kostma lärmi. Võis juba selgelt aru saad sõnadestki.
"Oh Jumal, Jumal, mis peaks see siis tähendama!" Külm värin läbistas isa Karpi. "Kas viimaks tulevad siiski mind keelama sel kallil ööl?" Välguna läbistas mõte ta pea. Juba kostsid hääled kiriku eeskojas. "Läheme vaatama, mis tsirkust siin tehakse," ütles keegi.
"Vaatame järgi, kas need hallparunid ja nende sabarakud on!" kõneles teine hääl. "Peksame laiali! Paneme põlema selle putka!" hüüdis kolmas.
Inimesed kirikus muutusid rahutuks. Kõigile oli otsekohe selge, milles seisis asi ja kes olid tulijad. Aramad hoidsid endid teiste varju, et neid ära ei tuntaks. Palvetamisele ei olnud enam kellelgi aega mõelda. Kõikide pilgud olid suunatud uksele.
Kirikusse astusid kaks uue võimu asjameest, mõlemad keskealised mehed, korratult riietatud, mütsid peas ja suitsud suus. Paar kolm meestjäid maha kiriku eeskotta.
"Vaata, vaata, kuhu need valla purshuid endid kesköösel on kokku vedanud. Mis te siin tembutate? Teete siin kontrevolutsiooni? Või palute Jumalat? Kutsute teda endale appi? Asj ata töö. Vaat mis mina ütlen. Minge parem ilusasti koju. Jumalat pole olemas. Puhas pappide väljamõeldis. Nõukogude kord aga niisugust rahva pimestamist ei salli. Sellele peab tulema nüüd lõpp. Igaüks peab endale ise teenima leiba ausa tööga, kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma. Seda ütleb meie suur õpetaja," alustas pikem neist kõnelemist. Mõlemad olid silmnähtavalt purjus.
Kirikus valitses haudvaikus. Kes oli enne kuulnud sellist kõnet kirikus? Mütsid peas ja suitsud suus! "Oh Issand, oh Issand!" ohkasid vanemad naised ja õnnistasid end ristimärgiga. See oli midagi ennekuulmatut, enenägematut. Kuhu jääb ometi preester? Või kardab temagi?
Jälle alustas oma miitingukõnet üks meestest. "Hei seltsimehed. Näe, vot meie Jumalat ei karda. Ja miks peaksimegi seda kartma, keda pole olemaski. Meie suur seltsimees ja isa ütleb ka, et Jumalat ei ole, siis, vot, meie kah peame seda uskuma. Näe, meie suur kangelane ja ordenikandja lendur N tõusis õhupalliga üle 10 kilomeetri kõrgusele. Aga mis, vot, teie arvate, kas ta nägi Jumalat? Ei! Polnud seal näha ei taevast ega ingleid. Ainult tühjus ümberringi. Kõik see värk on puha pappide väljamõeldis, et...." Kaugemale ta oma jutuga ei jõudnud. Sest see, mis nüüd järgnes, tuli meestele nii ootamata ja üllatusena, et nad mõlemad jäid seisma kui soolasambad. Isa Karp, täielikus ametirüüs, rist käes, seisis äkki nende ees.
"Jumala nimel, ma palun teid mütsid maha võtta ja kirikust lahkuda!"
Mõlemi käed tõusid kui traadist tõmmatud mütsidejuurde. Üks neist paljastas pea, teine aga langetas käe mütsita. Kumbki ei liikunud paigast, nagu oleksid nad põranda külge kinni kasvanud. Isa Karp kordas neid sõnu. Oli märgata, kuidas meestel hakkas häbi. Silmi põrandalt tõstmata lahkusid nad kirikust. Kergendusohe sadadest suudest kostis selgesti vaikses kirikus.
Algas ristikäik. "Sinu ülestõusmisest, oh lunastaja Kristus, laulavad inglid taevas, tee ka meid kõlblikuks siin maa peal Sind puhtast südamest kiita." Ristikäik peatus kiriku eeskojas. Ümber kiriku käimine oli ju keelatud.
"Nüüd oleksid pidanud hakkama helisema kellad," mõtles isa Karp iseeneses. Aga need pidid vaikima.
"Kristus on surnuist üIes tõusnud, " alustas preester.
Jumal tõuseb üles, ja tema vaenlased saavad kõik laiali pillatud, " kostsid kirikusse läbi suletud uste preestri sõnad. Siis avanesid uksed. Kirikus olid süttinud sajad küünlad palvetajate käes. Ristikäik saabus tagasi kirikusse.
"Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud! " laulis laulukoor.
"Kristus on üIes tõusnud!" Tervitas isa Karp säravail silmil kogudust.
"Tõesti on üles tõusnud!" oli mürisev vastus. Rööm oli nakatanud kõiki. Oli ununenud inetu vahejuhtum, olid ununenud igapäevased mured.
Kõiki valdas rööm. Kaelustati ja sooviti vastastikku röömsaid pühi. Kui liigutavad olid täna vanakese preestri sõnad. Ta rääkis armastusest ja vihkamisest, headusest ja kurjusest, valgusest ja pimedusest. Nõnda, kui igale ööle järgneb päev, nõnda võidavad kord valguse jõud ka pimeduse ja kurjuse. Ta rääkis lühidalt, kuid selgelt ja julgelt.
"Ja olgem kindladusus ja lootuses! Nõnda kui pimedale ööle järgneb päikesepaisteline päev, nõnda on see ka rahvaste elus. Need, kes nüüd pimeduses istuvad, saavad kord suurt valgust näha. Lunastaja, kes täna meie pärast on surnuist üles tõusnud, hajutab pimeduse. Ainult jäägem kindlaks usus, ärgem kartkem ega hädaldagem, vaid kandkem igaüks oma risti nurisemata. Siis on ka Jumal meiega! Tema ise kinnitagu meie nõrka usku! Aamen," Iõpetas isa Karp, endal pisarad silmis.
Kirikus valitses ülev meeleolu. Vanake hingekarjane oli oma karja usus kinnitanud. Oli andnud neile uut lootust! Oli õelnud seda, millest senini oli juletud ainult mõelda, - uuest hommikust! Peatsest pääsemisest.
Vaikselt möödusid ÜIestõusmise pühad preestri kodus. Isa Karp oli oma südames andestanud neile öistele rahurikkujatele kirikus. Kuid viimased ei andestanud temale. Isa Karp oli neid häbistanud kogu valla ees. Igal pool sosistati ja naerdi, kuidas Soojärve preeter ajanud uue korra esindajad ristiga kirikust välja. Omadki seltsimehed naersidja pilkasid, nimetasid neid argpüksteks! Kus see häbi ja ots! Siin tuli kindlasti midagi ette võtta.
Ja saabuski paras moment. Samal juunikuu ööl, kui tuhanded meie kallil kodumaal vägivaldselt ära viidi, peatus auto ka Soojärve kirikumõisa sauna ees. Vanake preester koos perega käsutati sellele. Jaamas ootasid trellitatud kaubavagunid. Nemad polnud ainukesed. Palju tuttavaid nägusid oli arreteeritute seas. Kui rong hakkas liikuma, õnnistas isa Karp mahajääjaid ristimärgiga. " Jumal anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Ja paar pisarat langesid tema kuueesisele.