Erinevad mittekristlikud usundid

Vanimatest aegadest peale kuni meie päevadeni on erinevate rahvaste keskel olnud olemas mingisugune äratundmine ellu kätketud võimust, mis on ligi sündmustes ja inimelu juhtumites, nagu teadlikkus kõrgemast jumalusest ja isast. See tundmine ja käsitus täidavad nende elu sügava usulise tähendusega. Arenenud kultuuride juurde kuuluvad usundid pürivad täpsemalt käsitledes ja arenenud keelel vastama samadele küsimustele. Nii uurivad inimesed hinduismis jumalikku saladust ja ilmutavad seda müütide ammendamatus rikkuses ning teravamõistusliku filosoofilise õpetusega. Askeetliku elu, süvameditatsiooni või armastuse täiusele andumise abil otsivad nad vabanemist inimelu ahistustest. Budism mitmel eri kujul tunnustab selle maailma muutuvust ja tingimatut ebatäiuslikkust ning õpetab teed, mida käies vagasüdamelised ja lootusest täidetud suudavad saavutada täieliku vabanemise seisundi või – sündigu see siis oma jõududega või ülalt tuleva abiga – saavutada kõrgeima valgustatuse astet. Samuti ka teised maailma usundid üritavad omal viisil leida rahutule inimsüdamele pakutud teed, s.o. õpetust, elukorraldust ja pühi tegusid.

Katoliku Kirik ei hülga midagi sellest, mis neis usundites on püha tõde. Siirast austust tundes uurib ta nende tegutsemist ja eluviise, korraldusi ja õpetusi, mis – ehkki nad kalduvad kõrvale nii mõneski asjas sellest, mida ta ise usub ja õpetab – toovad siiski kaasa sädemeid sellest tõest, mis valgustab kõiki inimesi. Kirik kuulutab ja peabki kuulutama vahetpidamata Kristust, kes on “tee, tõde ja elu”, kelle juures inimesed leiavad usuelu täiuslikkuse ja kelles Jumal on kõik lepitanud iseendaga.

Nii ergutab Kirik lapsi targalt ja armastusega keskustelu teel ja ühistöös teiste usundite pooldajatega tõestama usku ja kristlikku elu ning andma tunnistust nendele vaimulikele ja moraalsetele pürgimustele, ühiskondlik-moraalsetele väärtustele, mida nad nendes leiavad, neid säilitades ja edendades.