Judaism

4. Kiriku saladust uurides mäletab püha kirikukogu sidet, mis ühendab Uue Lepingu rahvast vaimulikult Aabrahami sooga.

Kristuse Kirik tunnistab, et Jumala päästmissaladuse kohaselt olid selle usu ja väljavalituse algjuured olemas juba patriarhidel, Moosesel ja prohvetitel. See tunnistab, et kõik kristlased, kes on Aabrahami lapsed usu pärast, on saanud kutsumuse selle patriarhi kutsumises ja et Kiriku vabadus on kätketud nendesse märkidesse, mis ilmnesid valitud rahva väljarändamisel orjusemaalt. Seepärast ei tohi Kirik unustada, et ta sai Vana Testamendi ilmutuse selle rahva vahendusel – selle rahva, kellega Jumal oma väljendamatus armus sõlmis Vana Lepingu ja et ta saab mahla selle hea õlipuu juurtest, sellest väärisõlipuust, kuhu ta metsiku õlipuuna on poogitud.

Kirik usub, et Kristus – meie rahu – on ristil lepitanud juudid ja paganad ning teinud mõlemast üheainukese rahva. Kirik peab meeles apostel Pauluse sõnu tema soo liikmete kohta: “Neile kuulub lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine ja jumalateenistus ja tõotused, kellede omad on esiisad ja kellest on liha poolest pärit Kristus”, Neitsi Maarja poeg. See meenutab samuti, et apostlid, Kiriku rajajad ja alussambad, seega enamus neist esimestest õpilastest, kes kuulutasid Kristuse evangeeliumi maailmale, põlvnevad juutide soost.

Nii, nagu Pühakiri tõestab, ei tundnud Jeruusalemm katsumisaega, ja enamus juute ei võtnud evangeeliumi vastu, vaid isegi takistasid selle levitamist. Siiski on juudid apostel Pauluse tõestust mööda Jumalale eriti kallid isaisade pärast ning seepärast ei võta Ta tagasi armukinki ega kutset. Koos prohvetitega ja sama apostliga ootab Kirik seda päeva, mida üksi Jumal teab ja tunneb ning mil kõik rahvad ühel häälel palvelevad Issandat ja “kummardavad Teda üksmeelselt”.

Kuna kristlaste ja juutide ühine vaimne pärandus on nii suur, tahab püha kirikukogu edendada ja soosida üksteise tundmist ja osasaamist, mis on eelkõige Piibli ja teoloogiliste uurimuste vennaliku dialoogi tulemus.

Ehkki juutide ametivõimud ja nende pooldajad nõudsid Kristuse surma, ei saa tema kannatusi panna vahet tegemata siis elanud ja nüüdsete juutide süüks. On tõde, et Kirik on Jumala uus rahvas, kuid juute ei saa pidada Jumalast hüljatuteks ja hukkamõistetuteks, just nagu tuleneks see Pühast Kirjast. Seepärast peavad kõik hoolitsema selle eest, et keegi usuõpetamisega või Jumala sõna kuulutamisega ei õpetaks midagi sellist, mis ei ole kooskõlas evangeeliumi tõega ja Kristuse vaimuga.

Tundes pärimust, mis on ühtne juutidega, mõistab Kirik hukka vaenulikkuse inimeste vahel mitte poliitilistel põhjustel, vaid evangeeliumi vaimu järgides. Tuleb vältida kõiki vihapurskeid, kõiki juutidevastaseid meeleavaldusi seal, kus midagi sellist juutide suhtes on toimunud.

Sest Kristus on, nagu Kirik on alati õpetanud, kõikide inimeste pattude pärast vabatahtlikult võtnud enda kanda kannatuse ja surma, soovides oma lõpmatu armastusega kõiki vabastada. Seepärast peab Kirik austama Kristuse risti kui Jumala kõikehaarava armastuse märki ja kogu armu lähet.