Paragraph
1 3| jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4) Mitte rohkem ja mitte
2 3| osa jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4) Mitte rohkem
3 3| jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4) Mitte rohkem ja mitte vähem
4 3| Spiritus qui procedit a Patre Filioque” – Püha Vaim
5 1| tähendab täpselt seda, mida ma äsja nimetasin – “olemisviisi”.
6 1| kord ning nimelt ühest ja ainsast Jumalast. See pole mingi
7 1| ja igavesti ja meie jaoks ajas: üks kolmes olemisviisis.
8 1| nii on kristlik Kirik seda alati mõistnud ega ole ka pühakirjas
9 3| Poeg on üheskoos Püha Vaimu alglätteks. “Spiritus qui procedit
10 3| aga Jumala vaba tegu, Tema allatulek ja halastus, et me tohime
11 3| Jumala olemisviisist kui allikast ning lähtest ühele teisele
12 3| Isa ja Poja vahekord ei ammenda veel täit reaalsust, Jumala
13 3| muud, kui et Ta meile tahab anda osa iseendast. “Et te saaksite
14 3| meiega ühendab – on Tema vaba arm, Tema külluse ülevool. Seda
15 1| otsemaid edasi vaatama teise artikli poole: Tema on Poeg, ja
16 1| öeldes usutunnistuse esimese artikliga Isa, peame otsemaid edasi
17 1| selles, millest neis kolmes artiklis räägitakse, nimelt Jumalast
18 1| kõik kolm usutunnistuse artiklit kõnelevad. Need ei ole kolm
19 2| Isaks, siis ollakse siin arvamisel, et Jumal enne Isa on: Ta
20 2| Jumalale paneme umbes nõnda arvates: “Inimene arvab tundvat
21 2| Kuid sellest oma saladusest astub Ta välja ning on siis ja
22 3| väljaspool jumalikkust.~Au olgu Jumalale kõrges! Seda
23 1| Isa, Poeg ja Püha Vaim on. Calvin on kord pilkavalt öelnud: “
24 3| ühtsuse lätteks. “Vinculum caritatis” on Püha Vaimu nimetatud.
25 3| lapsed, sellesama “vinculum caritatise” kaudu, mis Isa ja Poega
26 1| millest igaühel oleks oma “direktor”. Tegemist on ikkagi ühe
27 1| artikliga Isa, peame otsemaid edasi vaatama teise artikli poole:
28 2| üle Jumalale, kusjuures on eeldatud, et Jumala olemus on viimselt
29 2| algläte. Nii nagu kirjas efeslastele öeldakse: kõik isadus taevas
30 1| tunnetada, iseendas liikuv, elav töö, on Ta iseendas loomust
31 3| osa saada oma loomust, oma elust ja olemusest. See on Jumala
32 3| osaduse küllus on Temas endas, kuna Ta on Kolmainus. Tema
33 3| meie ei saa teostada ega endile ise võtta, kuid mille Jumal
34 3| erinevalt Pojast on Temast enesest erinev, et Ta selle teise
35 3| nõnda nimetada, nagu Ta ennast oma Pojas ise nimetab. Inimene
36 2| siin arvamisel, et Jumal enne Isa on: Ta on seda iseendas,
37 3| aga ühe teise Looja, mis erinevalt Pojast on Temast enesest
38 3| Jumalale kõrges! Seda ütleme esijoones, kui nimetame Jumalat endi
39 1| sõna, öeldes usutunnistuse esimese artikliga Isa, peame otsemaid
40 3| olemisviisile, mis on erinev esimesest, kuid on ikkagi Tema olemisviis
41 2| seisab mitte selles, et esmalt on inimlik isadus ja siis
42 2| mõtleme tõde, ja nimelt esmast, päris tõde, kui me Jumalat
43 1| Jumalat ei tohi kunagi nii ette kujutada, nagu seda kõik
44 3| laps, vaid Jumala loodu, “factus”, aga mitte “genitus” –
45 3| Spiritus qui procedit a Patre Filioque” – Püha Vaim lähtub Isast
46 3| loodu, “factus”, aga mitte “genitus” – tehtud, mitte sünnitatud!
47 3| tegu, Tema allatulek ja halastus, et me tohime olla Tema
48 3| Seda kõike oma ülevoolavast halastusest! Ta tahab seda, mis Ta iseendale
49 3| suhtes kehtib ja tuleb sulle heaks see, mida Jumal oma Pojas
50 3| on jumalatu, ent sellest hoolimata Jumala laps. See on aga
51 2| olemus on viimselt muidugi hoopis teistsugune, millel pole
52 3| ja Pojast. See on, mida idakirik millalgi pole täielikult
53 1| jumaliku valdkonnaga, millest igaühel oleks oma “direktor”. Tegemist
54 3| sellele tõele, et Jumal oma igavese isaduse väes – vabast armust –
55 2| on inimese vahekord oma ihuliku isaga, kusjuures ta selle
56 3| peal”, kuna Ta ei ole Isa ilma Pojata, ja kuna mõlemad
57 1| iseendas, kõrges ja oma ilmutuses.~
58 2| Isa on, see kehtib Tema ilmutust silmas pidades, meid silmas
59 2| on isaks-olemine, nagu on inimese vahekord oma ihuliku isaga,
60 2| mitte selles, et esmalt on inimlik isadus ja siis niinimetatud
61 2| sellega, mida meie nimetame isaduseks, midagi tegemist. Et Jumal
62 2| meie, inimesed, tunnetame isadusena. Jumalik isadus on kõige
63 2| ja alles sellest Jumala isadusest tuleneb see, mida meie,
64 2| inimese vahekord oma ihuliku isaga, kusjuures ta selle vahekorra
65 2| tundvat midagi, nagu on isaks-olemine, nagu on inimese vahekord
66 3| siis on ka Tema töö samuti isalik töö. Et Jumal on aga ühe
67 2| kõige ülemat, kui me Teda Isana tohime tunnetada ja Tema
68 2| Püha Vaimu kohta. Jumala isanimi ei ole seega paljalt mingi
69 3| Filioque” – Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. See on, mida
70 3| ühtsus. Nii on Jumal see, kes iseennast määrab, iseenda kaudu on
71 1| nagu vana Kirik on mõistnud isiku mõistet, on see mõiste ka
72 1| nagu meie, inimesed, oleme isikud. Ent just see kujutlus on
73 1| tänapäeval kõneleme “personast”, isikust, siis tahes-tahtmata ja
74 3| mässuline Jumala vastu, on jumalatu, ent sellest hoolimata Jumala
75 3| valdkonnas, seega siis väljaspool jumalikkust.~Au olgu Jumalale kõrges!
76 1| Ta iseendas, oma kõrges jumalikus majesteetlikkuses üks ja
77 3| iseendast. “Et te saaksite osa jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4)
78 2| päris isadus on Jumala juures, ja alles sellest Jumala
79 2| kusjuures ta selle vahekorra kannab üle Jumalale, kusjuures
80 3| loodud inimene aga on, nii kaugele kui silm ulatub nägema,
81 1| nii ladina kui ka kreeka keelepruugis tähendab täpselt seda, mida
82 1| iseendas liikuv. Sest Jumal, kellesse meie, kristlased, usume,
83 1| Jumalat, ei ole ka iseendas killustunud ega osadeks lahutatud Jumal.
84 2| Meil tuleb eelkõige kindlaks teha: kui me Jumalat nimetame “
85 3| ühtsust kolmandat korda kindlustab Püha Vaimuga. Jumal Isa
86 3| Looja, et Ta on meile enese kinkinud Jeesuses Kristuses, et Ta
87 2| pühakiri ja koos temaga Kiriku usutunnistus Jumalat nimetab
88 2| isaduse algläte. Nii nagu kirjas efeslastele öeldakse: kõik
89 1| kujutlus on kõige vähem sobiv kirjeldama seda, mis Jumal Isa, Poeg
90 2| Sellest aga ei piisa tõsiasja kirjeldamiseks, millega siin tegelikult
91 3| Tema külluse ülevool. Seda kõike oma ülevoolavast halastusest!
92 1| olemisviisi väes on Ta oma armust kõikide inimeste Isa, kutsudes neid
93 1| Tema töö, milles Ta meiega kokku puutub ja milles meie Teda
94 1| poole: Tema on Poeg, ja kolmandalegi: Tema on Püha Vaim. Tema
95 3| üheskoos on, mis Jumala ühtsust kolmandat korda kindlustab Püha Vaimuga.
96 1| kõnele ka Kolmainsus mingist kolmest Jumalast, vaid just Kolmainsus –
97 1| Kolm korda üks ning sama, kolmeti, kuid eelkõige kolmainus,
98 1| osadeks lahutatud Jumal. Ei kõnele ka Kolmainsus mingist kolmest
99 1| pühakirjas midagi muud leidnud – kõneleb veel kord ning nimelt ühest
100 1| kolm usutunnistuse artiklit kõnelevad. Need ei ole kolm Jumalat,
101 3| mille Jumal laseb sündida kreatuurses valdkonnas, seega siis väljaspool
102 1| persona” nii ladina kui ka kreeka keelepruugis tähendab täpselt
103 1| Sest Jumal, kellesse meie, kristlased, usume, ei ole surnud Jumal
104 3| rikkus, kõik teo ja osaduse küllus on Temas endas, kuna Ta
105 3| on Tema vaba arm, Tema külluse ülevool. Seda kõike oma
106 1| ei tohi kunagi nii ette kujutada, nagu seda kõik maalikunstnikud
107 1| Kolmainust Jumalat ei tohi kunagi nii ette kujutada, nagu
108 1| armust kõikide inimeste Isa, kutsudes neid ajalises olemises oma
109 3| Püha Vaimuna peitub ka meie kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes
110 1| vaieldamatu. Sest “persona” nii ladina kui ka kreeka keelepruugis
111 3| olemisviisist kui allikast ning lähtest ühele teisele olemisviisile,
112 3| Patre Filioque” – Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. See on,
113 1| sisu ei tule üksteisest lahutada, et selles, millest neis
114 1| killustunud ega osadeks lahutatud Jumal. Ei kõnele ka Kolmainsus
115 1| ka pühakirjas midagi muud leidnud – kõneleb veel kord ning
116 3| Ta on Kolmainus. Tema on liikumine ja Tema on rahu. Siit võib
117 2| ole seega paljalt mingi lisanimi, mille meie, inimesed, Jumalale
118 1| räägitakse, nimelt Jumalast Loojast ja Jumalast Tema toimimises
119 2| Jumalik isadus on kõige loomuliku isaduse algläte. Nii nagu
120 2| silmas pidades. Iseendast, loomult ning igavesti me aga ei
121 3| ning teeb. Ja mis Jumala loomus tõsi on, see saab tõeks
122 2| tõsi, ja nimelt tõsi Tema loomuse sügavuses, igavesti tõsi.
123 1| tähendab täpselt seda, mida ma äsja nimetasin – “olemisviisi”.
124 3| mitte üksi. Tema ei vaja maailma. Kõik elu rikkus, kõik teo
125 1| kujutada, nagu seda kõik maalikunstnikud on teinud – kolme mehikesena!”
126 3| Jumal see, kes iseennast määrab, iseenda kaudu on kui Jumal
127 3| kui silm ulatub nägema, mässuline Jumala vastu, on jumalatu,
128 1| iseendas, oma kõrges jumalikus majesteetlikkuses üks ja ometi mitte üksi,
129 3| seas, kellest Temal hea meel on”.~ ~
130 1| maalikunstnikud on teinud – kolme mehikesena!” See ei ole Kolmainsus.
131 3| Pojast. See on, mida idakirik millalgi pole täielikult mõistnud:
132 2| tõsiasja kirjeldamiseks, millega siin tegelikult tegemist
133 2| muidugi hoopis teistsugune, millel pole sellega, mida meie
134 1| vastupandamatult tekib meil kujutlus millestki säärasest, nagu meie, inimesed,
135 1| Ei kõnele ka Kolmainsus mingist kolmest Jumalast, vaid just
136 3| ka meie jaoks. Meil pole mingit õigust sellele tõele, et
137 3| ka meie kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes kehtib ja tuleb
138 1| mõistnud isiku mõistet, on see mõiste ka vaieldamatu. Sest “persona”
139 1| Kirik on mõistnud isiku mõistet, on see mõiste ka vaieldamatu.
140 3| Isa ilma Pojata, ja kuna mõlemad meie jaoks on olemas “inimeste
141 2| ja maa peal on Temast. Me mõtleme tõde, ja nimelt esmast,
142 2| Jumala olemus on viimselt muidugi hoopis teistsugune, millel
143 2| Ta on ka meie jaoks. Me näeme kõige ülemat, kui me Teda
144 3| kaugele kui silm ulatub nägema, mässuline Jumala vastu,
145 1| usutunnistuse artiklit kõnelevad. Need ei ole kolm Jumalat, ei
146 1| kõikide inimeste Isa, kutsudes neid ajalises olemises oma Pojas
147 1| lahutada, et selles, millest neis kolmes artiklis räägitakse,
148 3| lätteks ja nõnda ühtlasi nende ühtsuse lätteks. “Vinculum
149 1| ühel viisil, vaid et Ta on niihästi Isa, Poeg kui Püha Vaim.
150 2| on inimlik isadus ja siis niinimetatud jumalik isadus, vaid vastupidi:
151 3| ise nimetab. Inimene kui niisugune ei ole Jumala laps, vaid
152 3| Me tohime Teda aga nõnda nimetada, nagu Ta ennast oma Pojas
153 1| täpselt seda, mida ma äsja nimetasin – “olemisviisi”. Kui me
154 3| caritatis” on Püha Vaimu nimetatud. Mitte: Jumal on Isa ja
155 2| nagu kirjas efeslastele öeldakse: kõik isadus taevas ja maa
156 1| Calvin on kord pilkavalt öelnud: “Kolmainust Jumalat ei
157 3| Sest ühest teise saamine ei ohusta Jumala ühtsust. Isa ja Poeg
158 3| jaoks. Meil pole mingit õigust sellele tõele, et Jumal
159 1| valdkonnaga, millest igaühel oleks oma “direktor”. Tegemist
160 1| oma Vaimu läbi oma lasteks olema.~See üks Jumal, Jumal kõrges,
161 3| kuna mõlemad meie jaoks on olemas “inimeste seas, kellest
162 3| esimesest, kuid on ikkagi Tema olemisviis ja omas jumalikkuses Temaga
163 3| ning lähtest ühele teisele olemisviisile, mis on erinev esimesest,
164 3| kõneleme sellega Jumala olemisviisist kui allikast ning lähtest
165 2| kusjuures on eeldatud, et Jumala olemus on viimselt muidugi hoopis
166 3| hea tahe ja otsus, et Tema olemuses, Tema Poja sündimises sisaldub
167 3| oma loomust, oma elust ja olemusest. See on Jumala hea tahe
168 3| väljaspool jumalikkust.~Au olgu Jumalale kõrges! Seda ütleme
169 2| Jumalat nimetab Isaks, siis ollakse siin arvamisel, et Jumal
170 1| mingi üksildane Jumal, vaid olles ainus, on Ta iseendas, oma
171 3| ikkagi Tema olemisviis ja omas jumalikkuses Temaga võrdne.
172 1| majesteetlikkuses üks ja ometi mitte üksi, ja nii on ka
173 1| iseendas killustunud ega osadeks lahutatud Jumal. Ei kõnele
174 3| elu rikkus, kõik teo ja osaduse küllus on Temas endas, kuna
175 1| esimese artikliga Isa, peame otsemaid edasi vaatama teise artikli
176 3| See on Jumala hea tahe ja otsus, et Tema olemuses, Tema
177 2| Jumala isanimi ei ole seega paljalt mingi lisanimi, mille meie,
178 2| meie, inimesed, Jumalale paneme umbes nõnda arvates: “Inimene
179 3| Spiritus qui procedit a Patre Filioque” – Püha Vaim lähtub
180 1| siis tahes-tahtmata ja peaaegu vastupandamatult tekib meil
181 1| usutunnistuse esimese artikliga Isa, peame otsemaid edasi vaatama teise
182 3| olemisviisis Püha Vaimuna peitub ka meie kutsumine. Sind
183 1| mõiste ka vaieldamatu. Sest “persona” nii ladina kui ka kreeka
184 1| aga tänapäeval kõneleme “personast”, isikust, siis tahes-tahtmata
185 1| asi, vaid sellest sõltub pigem kõik: et kolme usuartikli
186 2| meile Isa.” Sellest aga ei piisa tõsiasja kirjeldamiseks,
187 1| Vaim on. Calvin on kord pilkavalt öelnud: “Kolmainust Jumalat
188 3| caritatise” kaudu, mis Isa ja Poega ühendab. Selles Jumala olemisviisis
189 3| kuna Ta ei ole Isa ilma Pojata, ja kuna mõlemad meie jaoks
190 1| edasi vaatama teise artikli poole: Tema on Poeg, ja kolmandalegi:
191 3| alglätteks. “Spiritus qui procedit a Patre Filioque” – Püha
192 3| jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4) Mitte rohkem ja mitte
193 2| tegelikult tegemist on. Kui pühakiri ja koos temaga Kiriku usutunnistus
194 1| alati mõistnud ega ole ka pühakirjas midagi muud leidnud – kõneleb
195 3| Jeesuses Kristuses, et Ta Pühas Vaimus enese meiega ühendab –
196 1| milles Ta meiega kokku puutub ja milles meie Teda tohime
197 3| Vaimu alglätteks. “Spiritus qui procedit a Patre Filioque” –
198 1| Kolmainsus. Kui kristlik Kirik räägib Kolmainust Jumalast, siis
199 1| millest neis kolmes artiklis räägitakse, nimelt Jumalast Loojast
200 3| vahekord ei ammenda veel täit reaalsust, Jumala loomust. Sest ühest
201 3| ei vaja maailma. Kõik elu rikkus, kõik teo ja osaduse küllus
202 3| kordamine, mida meie ei saa teostada ega endile ise
203 3| Jumala loomus tõsi on, see saab tõeks ka ajalises olemises.
204 3| kaudu laseb Ta meid osa saada oma loomust, oma elust ja
205 3| kord Jumal. Iseenda läbi saadud, mitte loodud – Poeg ei
206 3| anda osa iseendast. “Et te saaksite osa jumalikust loomust.” (
207 3| loomust. Sest ühest teise saamine ei ohusta Jumala ühtsust.
208 1| meil kujutlus millestki säärasest, nagu meie, inimesed, oleme
209 2| Jumal on. Kuid sellest oma saladusest astub Ta välja ning on siis
210 3| on, siis on ka Tema töö samuti isalik töö. Et Jumal on
211 3| Jumal on Isa ja Poeg, on seal ühtsus. Nii on Jumal see,
212 3| jaoks on olemas “inimeste seas, kellest Temal hea meel
213 2| meie, oma loodu jaoks. Asi seisab mitte selles, et esmalt
214 3| on rahu. Siit võib meile selguda, et kõik see, mida Ta meie
215 3| Meil pole mingit õigust sellele tõele, et Jumal oma igavese
216 3| tohime olla Tema lapsed, sellesama “vinculum caritatise” kaudu,
217 3| siis mitte mingi vahetu sideme kaudu laseb Ta meid osa
218 3| liikumine ja Tema on rahu. Siit võib meile selguda, et kõik
219 3| aga on, nii kaugele kui silm ulatub nägema, mässuline
220 3| peitub ka meie kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes kehtib
221 3| kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes kehtib ja tuleb sulle
222 3| olemuses, Tema Poja sündimises sisaldub Tema vahekord meiega. Et
223 1| kõik: et kolme usuartikli sisu ei tule üksteisest lahutada,
224 1| kujutlus on kõige vähem sobiv kirjeldama seda, mis Jumal
225 1| teoreetiline asi, vaid sellest sõltub pigem kõik: et kolme usuartikli
226 1| Jumal, on Isa. Öeldes seda sõna, öeldes usutunnistuse esimese
227 3| Püha Vaimu alglätteks. “Spiritus qui procedit a Patre Filioque” –
228 2| nimelt tõsi Tema loomuse sügavuses, igavesti tõsi. Ta on Isa.
229 3| kuid mille Jumal laseb sündida kreatuurses valdkonnas,
230 3| Tema olemuses, Tema Poja sündimises sisaldub Tema vahekord meiega.
231 3| genitus” – tehtud, mitte sünnitatud! See loodud inimene aga
232 3| kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes kehtib ja tuleb sulle heaks
233 3| sinu suhtes kehtib ja tuleb sulle heaks see, mida Jumal oma
234 1| kristlased, usume, ei ole surnud Jumal ega ole ka mingi üksildane
235 3| jaoks olla tahab, see ei tähenda midagi muud, kui et Ta meile
236 1| kui ka kreeka keelepruugis tähendab täpselt seda, mida ma äsja
237 3| mida idakirik millalgi pole täielikult mõistnud: et Isa ja Poeg
238 2| igavesti tõsi. Ta on Isa. Ja täiesti sama kehtib Poja ja Püha
239 3| vahekord ei ammenda veel täit reaalsust, Jumala loomust.
240 1| olemisviisi”. Kui me aga tänapäeval kõneleme “personast”, isikust,
241 1| kreeka keelepruugis tähendab täpselt seda, mida ma äsja nimetasin – “
242 2| efeslastele öeldakse: kõik isadus taevas ja maa peal on Temast. Me
243 3| olemusest. See on Jumala hea tahe ja otsus, et Tema olemuses,
244 1| personast”, isikust, siis tahes-tahtmata ja peaaegu vastupandamatult
245 3| anda osa iseendast. “Et te saaksite osa jumalikust
246 2| ning igavesti me aga ei tea, mis Jumal on. Kuid sellest
247 2| kirjeldamiseks, millega siin tegelikult tegemist on. Kui pühakiri
248 1| Kristuses ja Jumalast Tema tegevuses Püha Vaimuna, on tegemist
249 3| See on aga Jumala vaba tegu, Tema allatulek ja halastus,
250 2| tuleb eelkõige kindlaks teha: kui me Jumalat nimetame “
251 3| aga mitte “genitus” – tehtud, mitte sünnitatud! See loodud
252 1| kõik maalikunstnikud on teinud – kolme mehikesena!” See
253 3| allikast ning lähtest ühele teisele olemisviisile, mis on erinev
254 2| viimselt muidugi hoopis teistsugune, millel pole sellega, mida
255 1| peaaegu vastupandamatult tekib meil kujutlus millestki
256 3| inimeste seas, kellest Temal hea meel on”.~ ~
257 3| maailma. Kõik elu rikkus, kõik teo ja osaduse küllus on Temas
258 1| Jumalast. See pole mingi teoreetiline asi, vaid sellest sõltub
259 3| kordamine, mida meie ei saa teostada ega endile ise võtta, kuid
260 3| loomus tõsi on, see saab tõeks ka ajalises olemises. Seega
261 3| pole mingit õigust sellele tõele, et Jumal oma igavese isaduse
262 2| isadus, vaid vastupidi: tõeline, päris isadus on Jumala
263 1| Kolmainust Jumalat ei tohi kunagi nii ette kujutada,
264 1| Loojast ja Jumalast Tema toimimises Jeesuses Kristuses ja Jumalast
265 2| Isa.” Sellest aga ei piisa tõsiasja kirjeldamiseks, millega
266 1| kolme usuartikli sisu ei tule üksteisest lahutada, et
267 2| sellest Jumala isadusest tuleneb see, mida meie, inimesed,
268 2| arvates: “Inimene arvab tundvat midagi, nagu on isaks-olemine,
269 2| see, mida meie, inimesed, tunnetame isadusena. Jumalik isadus
270 1| et Jumal ei ole ainult ühel viisil, vaid et Ta on niihästi
271 3| kui allikast ning lähtest ühele teisele olemisviisile, mis
272 3| Püha Vaimu lätteks ja nõnda ühtlasi nende ühtsuse lätteks. “
273 3| on Isa ja Poeg, on seal ühtsus. Nii on Jumal see, kes iseennast
274 3| lätteks ja nõnda ühtlasi nende ühtsuse lätteks. “Vinculum caritatis”
275 1| surnud Jumal ega ole ka mingi üksildane Jumal, vaid olles ainus,
276 1| usuartikli sisu ei tule üksteisest lahutada, et selles, millest
277 2| ta selle vahekorra kannab üle Jumalale, kusjuures on eeldatud,
278 2| meie jaoks. Me näeme kõige ülemat, kui me Teda Isana tohime
279 3| Tema vaba arm, Tema külluse ülevool. Seda kõike oma ülevoolavast
280 3| ülevool. Seda kõike oma ülevoolavast halastusest! Ta tahab seda,
281 3| on, nii kaugele kui silm ulatub nägema, mässuline Jumala
282 2| inimesed, Jumalale paneme umbes nõnda arvates: “Inimene
283 1| sõltub pigem kõik: et kolme usuartikli sisu ei tule üksteisest
284 1| kellesse meie, kristlased, usume, ei ole surnud Jumal ega
285 2| pühakiri ja koos temaga Kiriku usutunnistus Jumalat nimetab Isaks, siis
286 1| Isa, peame otsemaid edasi vaatama teise artikli poole: Tema
287 3| oma igavese isaduse väes – vabast armust – tahab olla ka meie
288 2| oma saladusest astub Ta välja ning on siis ja nõnda meile
289 3| kreatuurses valdkonnas, seega siis väljaspool jumalikkust.~Au olgu Jumalale
290 2| meie Isaks”, siis me väljendame sellega midagi Jumala kohta,
291 2| isaga, kusjuures ta selle vahekorra kannab üle Jumalale, kusjuures
292 3| seega siis mitte mingi vahetu sideme kaudu laseb Ta meid
293 1| mõistet, on see mõiste ka vaieldamatu. Sest “persona” nii ladina
294 3| kolmandat korda kindlustab Püha Vaimuga. Jumal Isa ja Jumal Poeg
295 3| Jeesuses Kristuses, et Ta Pühas Vaimus enese meiega ühendab – on
296 3| iseendas mitte üksi. Tema ei vaja maailma. Kõik elu rikkus,
297 1| tegemist mitte kolme jumaliku valdkonnaga, millest igaühel oleks oma “
298 3| laseb sündida kreatuurses valdkonnas, seega siis väljaspool jumalikkust.~
299 1| olemisviisis. Nii, nagu vana Kirik on mõistnud isiku
300 3| nägema, mässuline Jumala vastu, on jumalatu, ent sellest
301 1| tahes-tahtmata ja peaaegu vastupandamatult tekib meil kujutlus millestki
302 2| niinimetatud jumalik isadus, vaid vastupidi: tõeline, päris isadus on
303 2| eeldatud, et Jumala olemus on viimselt muidugi hoopis teistsugune,
304 3| liikumine ja Tema on rahu. Siit võib meile selguda, et kõik see,
305 3| omas jumalikkuses Temaga võrdne. Jumal on Isa viisil, et
306 3| teostada ega endile ise võtta, kuid mille Jumal laseb
|