See üks Jumal on oma loomu poolest ning igavesti Isa, oma Poja algläte ja koos Temaga Püha Vaimu algläte. Oma sellise olemisviisi väes on Ta oma armust kõikide inimeste Isa, kutsudes neid ajalises olemises oma Pojas ja oma Vaimu läbi oma lasteks olema.

See üks Jumal, Jumal kõrges, ainus Jumal, on Isa. Öeldes seda sõna, öeldes usutunnistuse esimese artikliga Isa, peame otsemaid edasi vaatama teise artikli poole: Tema on Poeg, ja kolmandalegi: Tema on Püha Vaim. Tema on see üks Jumal, kellest kõik kolm usutunnistuse artiklit kõnelevad. Need ei ole kolm Jumalat, ei ole ka iseendas killustunud ega osadeks lahutatud Jumal. Ei kõnele ka Kolmainsus mingist kolmest Jumalast, vaid just Kolmainsus – nii on kristlik Kirik seda alati mõistnud ega ole ka pühakirjas midagi muud leidnud – kõneleb veel kord ning nimelt ühest ja ainsast Jumalast. See pole mingi teoreetiline asi, vaid sellest sõltub pigem kõik: et kolme usuartikli sisu ei tule üksteisest lahutada, et selles, millest neis kolmes artiklis räägitakse, nimelt Jumalast Loojast ja Jumalast Tema toimimises Jeesuses Kristuses ja Jumalast Tema tegevuses Püha Vaimuna, on tegemist mitte kolme jumaliku valdkonnaga, millest igaühel oleks oma “direktor”. Tegemist on ikkagi ühe Jumala ühe teoga, kuid sellise ühe teoga, mis on iseendas liikuv. Sest Jumal, kellesse meie, kristlased, usume, ei ole surnud Jumal ega ole ka mingi üksildane Jumal, vaid olles ainus, on Ta iseendas, oma kõrges jumalikus majesteetlikkuses üks ja ometi mitte üksi, ja nii on ka Tema töö, milles Ta meiega kokku puutub ja milles meie Teda tohime tunnetada, iseendas liikuv, elav töö, on Ta iseendas loomust ja igavesti ja meie jaoks ajas: üks kolmes olemisviisis. Nii, nagu vana Kirik on mõistnud isiku mõistet, on see mõiste ka vaieldamatu. Sest “persona” nii ladina kui ka kreeka keelepruugis tähendab täpselt seda, mida ma äsja nimetasin – “olemisviisi”. Kui me aga tänapäeval kõneleme “personast”, isikust, siis tahes-tahtmata ja peaaegu vastupandamatult tekib meil kujutlus millestki säärasest, nagu meie, inimesed, oleme isikud. Ent just see kujutlus on kõige vähem sobiv kirjeldama seda, mis Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim on. Calvin on kord pilkavalt öelnud: “Kolmainust Jumalat ei tohi kunagi nii ette kujutada, nagu seda kõik maalikunstnikud on teinud – kolme mehikesena!” See ei ole Kolmainsus. Kui kristlik Kirik räägib Kolmainust Jumalast, siis arvab ta sellega, et Jumal ei ole ainult ühel viisil, vaid et Ta on niihästi Isa, Poeg kui Püha Vaim. Kolm korda üks ning sama, kolmeti, kuid eelkõige kolmainus, Tema, Isa, Poeg ja Püha Vaim, iseendas, kõrges ja oma ilmutuses.