Meil tuleb eelkõige kindlaks teha: kui me Jumalat nimetame “Isaks”, “meie Isaks”, siis me väljendame sellega midagi Jumala kohta, mis kehtib, mis on tõsi, ja nimelt tõsi Tema loomuse sügavuses, igavesti tõsi. Ta on Isa. Ja täiesti sama kehtib Poja ja Püha Vaimu kohta. Jumala isanimi ei ole seega paljalt mingi lisanimi, mille meie, inimesed, Jumalale paneme umbes nõnda arvates: “Inimene arvab tundvat midagi, nagu on isaks-olemine, nagu on inimese vahekord oma ihuliku isaga, kusjuures ta selle vahekorra kannab üle Jumalale, kusjuures on eeldatud, et Jumala olemus on viimselt muidugi hoopis teistsugune, millel pole sellega, mida meie nimetame isaduseks, midagi tegemist. Et Jumal Isa on, see kehtib Tema ilmutust silmas pidades, meid silmas pidades. Iseendast, loomult ning igavesti me aga ei tea, mis Jumal on. Kuid sellest oma saladusest astub Ta välja ning on siis ja nõnda meile Isa.” Sellest aga ei piisa tõsiasja kirjeldamiseks, millega siin tegelikult tegemist on. Kui pühakiri ja koos temaga Kiriku usutunnistus Jumalat nimetab Isaks, siis ollakse siin arvamisel, et Jumal enne Isa on: Ta on seda iseendas, on seda oma loomu poolest ning igavesti – ja alles siis Isa ka meie, oma loodu jaoks. Asi seisab mitte selles, et esmalt on inimlik isadus ja siis niinimetatud jumalik isadus, vaid vastupidi: tõeline, päris isadus on Jumala juures, ja alles sellest Jumala isadusest tuleneb see, mida meie, inimesed, tunnetame isadusena. Jumalik isadus on kõige loomuliku isaduse algläte. Nii nagu kirjas efeslastele öeldakse: kõik isadus taevas ja maa peal on Temast. Me mõtleme tõde, ja nimelt esmast, päris tõde, kui me Jumalat nimetame isaks. Mis Ta igavesti on, seda Ta on ka meie jaoks. Me näeme kõige ülemat, kui me Teda Isana tohime tunnetada ja Tema lapsed olla.