Jumal Isa:
me kõneleme sellega Jumala olemisviisist kui allikast ning lähtest ühele
teisele olemisviisile, mis on erinev esimesest, kuid on ikkagi Tema
olemisviis ja omas jumalikkuses Temaga võrdne. Jumal on Isa viisil, et Ta on oma
Poja Isa ja nõnda iseenda läbi veel kord Jumal. Iseenda läbi saadud, mitte
loodud – Poeg ei ole loodud! Kuid see Isa ja Poja vahekord ei ammenda veel täit
reaalsust, Jumala loomust. Sest ühest teise saamine ei ohusta Jumala ühtsust.
Isa ja Poeg üheskoos on, mis Jumala ühtsust kolmandat korda kindlustab
Püha Vaimuga. Jumal Isa ja Jumal Poeg on üheskoos Püha Vaimu alglätteks.
“Spiritus qui procedit a Patre Filioque” – Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast.
See on, mida idakirik millalgi pole täielikult mõistnud: et Isa ja Poeg
üheskoos on Püha Vaimu lätteks ja nõnda ühtlasi nende ühtsuse lätteks.
“Vinculum caritatis” on Püha Vaimu nimetatud. Mitte: Jumal on Isa ja Poeg,
vaid: et Jumal on Isa ja Poeg, on seal ühtsus. Nii on Jumal see, kes iseennast
määrab, iseenda kaudu on kui Jumal oma jumalikkuses, iseendas erinev ja siiski
iseendas sama. Ja just nõnda on Ta iseendas mitte üksi. Tema ei vaja maailma. Kõik elu rikkus, kõik teo ja osaduse küllus on
Temas endas, kuna Ta on Kolmainus. Tema on liikumine ja Tema on rahu. Siit võib
meile selguda, et kõik see, mida Ta meie jaoks on – et Ta on Looja, et Ta on
meile enese kinkinud Jeesuses Kristuses, et Ta Pühas Vaimus enese meiega
ühendab – on Tema vaba arm, Tema külluse ülevool. Seda kõike oma
ülevoolavast halastusest! Ta tahab seda, mis Ta iseendale on, mitte ainult
iseendale olla, vaid Ta tahab see, kes Ta igavesti on, olla ka meie jaoks.
Meil pole mingit õigust sellele tõele, et Jumal oma igavese isaduse väes –
vabast armust – tahab olla ka meie isaks. Et Ta seda on, kes Ta on, siis on ka
Tema töö samuti isalik töö. Et Jumal on aga ühe teise Looja, mis erinevalt Pojast
on Temast enesest erinev, et Ta selle teise jaoks olla tahab, see ei tähenda
midagi muud, kui et Ta meile tahab anda osa iseendast. “Et te saaksite osa
jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4) Mitte rohkem ja mitte vähem me ütleme
sellega, kui me Jumalat endi Isaks nimetame. Me tohime Teda aga nõnda nimetada,
nagu Ta ennast oma Pojas ise nimetab. Inimene kui niisugune ei ole Jumala laps,
vaid Jumala loodu, “factus”, aga mitte “genitus” – tehtud, mitte sünnitatud!
See loodud inimene aga on, nii kaugele kui silm ulatub nägema, mässuline Jumala
vastu, on jumalatu, ent sellest hoolimata Jumala laps. See on aga Jumala vaba
tegu, Tema allatulek ja halastus, et me tohime olla Tema lapsed. Me oleme seda siiski,
kuna Tema on Isa ja teeb meid oma lasteks. Me oleme Tema lapsed Tema Pojas
ja Püha Vaimu läbi, seega siis mitte mingi vahetu sideme kaudu laseb Ta
meid osa saada oma loomust, oma elust ja olemusest. See on Jumala hea tahe ja
otsus, et Tema olemuses, Tema Poja sündimises sisaldub Tema vahekord meiega. Et
me Temas, Pojas, Püha Vaimu läbi tohime olla Tema lapsed, sellesama “vinculum
caritatise” kaudu, mis Isa ja Poega ühendab. Selles Jumala olemisviisis Püha
Vaimuna peitub ka meie kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes
kehtib ja tuleb sulle heaks see, mida Jumal oma Pojas on ning teeb. Ja mis
Jumala loomus tõsi on, see saab tõeks ka ajalises olemises. Seega siis mitte
rohkem ega vähem kui jumaliku elu kordamine, kordamine, mida meie ei saa
teostada ega endile ise võtta, kuid mille Jumal laseb sündida kreatuurses valdkonnas,
seega siis väljaspool jumalikkust.
Au olgu Jumalale kõrges! Seda ütleme esijoones,
kui nimetame Jumalat endi Isaks. Ja
“rahu maa peal”, kuna Ta ei ole Isa ilma Pojata, ja kuna mõlemad meie jaoks on
olemas “inimeste seas, kellest Temal hea meel on”.
|