Jumal Isa: me kõneleme sellega Jumala olemisviisist kui allikast ning lähtest ühele teisele olemisviisile, mis on erinev esimesest, kuid on ikkagi Tema olemisviis ja omas jumalikkuses Temaga võrdne. Jumal on Isa viisil, et Ta on oma Poja Isa ja nõnda iseenda läbi veel kord Jumal. Iseenda läbi saadud, mitte loodud – Poeg ei ole loodud! Kuid see Isa ja Poja vahekord ei ammenda veel täit reaalsust, Jumala loomust. Sest ühest teise saamine ei ohusta Jumala ühtsust. Isa ja Poeg üheskoos on, mis Jumala ühtsust kolmandat korda kindlustab Püha Vaimuga. Jumal Isa ja Jumal Poeg on üheskoos Püha Vaimu alglätteks. “Spiritus qui procedit a Patre Filioque” – Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. See on, mida idakirik millalgi pole täielikult mõistnud: et Isa ja Poeg üheskoos on Püha Vaimu lätteks ja nõnda ühtlasi nende ühtsuse lätteks. “Vinculum caritatis” on Püha Vaimu nimetatud. Mitte: Jumal on Isa ja Poeg, vaid: et Jumal on Isa ja Poeg, on seal ühtsus. Nii on Jumal see, kes iseennast määrab, iseenda kaudu on kui Jumal oma jumalikkuses, iseendas erinev ja siiski iseendas sama. Ja just nõnda on Ta iseendas mitte üksi. Tema ei vaja maailma. Kõik elu rikkus, kõik teo ja osaduse küllus on Temas endas, kuna Ta on Kolmainus. Tema on liikumine ja Tema on rahu. Siit võib meile selguda, et kõik see, mida Ta meie jaoks on – et Ta on Looja, et Ta on meile enese kinkinud Jeesuses Kristuses, et Ta Pühas Vaimus enese meiega ühendab – on Tema vaba arm, Tema külluse ülevool. Seda kõike oma ülevoolavast halastusest! Ta tahab seda, mis Ta iseendale on, mitte ainult iseendale olla, vaid Ta tahab see, kes Ta igavesti on, olla ka meie jaoks. Meil pole mingit õigust sellele tõele, et Jumal oma igavese isaduse väes – vabast armust – tahab olla ka meie isaks. Et Ta seda on, kes Ta on, siis on ka Tema töö samuti isalik töö. Et Jumal on aga ühe teise Looja, mis erinevalt Pojast on Temast enesest erinev, et Ta selle teise jaoks olla tahab, see ei tähenda midagi muud, kui et Ta meile tahab anda osa iseendast. “Et te saaksite osa jumalikust loomust.” (2. Pt. 1, 4) Mitte rohkem ja mitte vähem me ütleme sellega, kui me Jumalat endi Isaks nimetame. Me tohime Teda aga nõnda nimetada, nagu Ta ennast oma Pojas ise nimetab. Inimene kui niisugune ei ole Jumala laps, vaid Jumala loodu, “factus”, aga mitte “genitus” – tehtud, mitte sünnitatud! See loodud inimene aga on, nii kaugele kui silm ulatub nägema, mässuline Jumala vastu, on jumalatu, ent sellest hoolimata Jumala laps. See on aga Jumala vaba tegu, Tema allatulek ja halastus, et me tohime olla Tema lapsed. Me oleme seda siiski, kuna Tema on Isa ja teeb meid oma lasteks. Me oleme Tema lapsed Tema Pojas ja Püha Vaimu läbi, seega siis mitte mingi vahetu sideme kaudu laseb Ta meid osa saada oma loomust, oma elust ja olemusest. See on Jumala hea tahe ja otsus, et Tema olemuses, Tema Poja sündimises sisaldub Tema vahekord meiega. Et me Temas, Pojas, Püha Vaimu läbi tohime olla Tema lapsed, sellesama “vinculum caritatise” kaudu, mis Isa ja Poega ühendab. Selles Jumala olemisviisis Püha Vaimuna peitub ka meie kutsumine. Sind mõeldakse, sinu suhtes kehtib ja tuleb sulle heaks see, mida Jumal oma Pojas on ning teeb. Ja mis Jumala loomus tõsi on, see saab tõeks ka ajalises olemises. Seega siis mitte rohkem ega vähem kui jumaliku elu kordamine, kordamine, mida meie ei saa teostada ega endile ise võtta, kuid mille Jumal laseb sündida kreatuurses valdkonnas, seega siis väljaspool jumalikkust.

Au olgu Jumalale kõrges! Seda ütleme esijoones, kui nimetame Jumalat endi Isaks. Ja “rahu maa peal”, kuna Ta ei ole Isa ilma Pojata, ja kuna mõlemad meie jaoks on olemas “inimeste seas, kellest Temal hea meel on”.