Chapter, Paragraph
1 Siss,3| kelle kohta Issand ütleb, et ta on "majaisanda sarnane,
2 I,4 | isegi selles kindel, kas ta saab "oma kaupa" müüa; ta
3 I,4 | ta saab "oma kaupa" müüa; ta oli pidevalt tööpuuduse
4 I,5 | esimeses lõigus kirjeldab ta "uusi asju" ("res novas",
5 I,5 | 16,19). Kahtlemata tahtis ta taastada rahu, samuti ei
6 I,5 | klassivõitluse hukkamõistu, mida ta selgesti väljendas. [10]
7 I,5 | selgesti väljendas. [10] Kuid ta oli täiesti teadlik sellest,
8 I,5 | kui rahvusvaheliste kohta. Ta esitab nende kohta põhjendatud
9 I,6 | kasutab ja kelle hüveks ta on määratud." [13] Seega
10 I,6 | ole absoluutne väärtus ja ta ei viivita kuulutamast teatud
11 I,6 | et eraomandi vorm, mida ta eelkõige silmas peab, on
12 I,7 | ametiühinguks; loomulikult teeb ta seda mitte mingite eelarvamuste
13 I,7 | ühinemist takistama satub ta otsekohe vastuollu iseendaga." [20] ~
14 I,7 | täieliku kurnatuseni" kirjutas ta, "ei luba ei õiglus ega
15 I,7 | tõelise tähenduse, kinnitab ta: "Kõigis kohustustes, milles
16 I,7 | kulutatud jõud" ning lõpuks teeb ta kokkuvõtte: "Sest teisiti
17 I,8 | töö kahese loomusega; on ta ju olemuselt nii subjektiivne
18 I,8 | tehes rikutakse õiglust; ta ei kõhelnud kõnelemast isegi "
19 I,9 | hüvedele ja austusele, mis ta võlgneb jumalikule valitsejale. [28] ~
20 I,10 | liberalismi. Esimesele pühendab ta algusosa, mis kinnitab taas
21 I,10 | enamust. Vastasel korral rikub ta õiglust, mis nõuab, et igaüks
22 I,10 | ühiskonnas, seda enam vajab ta teiste abi ja hoolitsust,
23 I,11 | lähtudes õiglusnormidest, teeb ta seda sellepärast, et tunnistab
24 I,11 | Temas jäädvustas Ta enese kuju ja sarnasuse (
25 II,13 | ilma jäetud kõigest, nii et ta ei saa midagi "omaks" nimetada,
26 II,13 | elatist oma vaba tööga, hakkab ta sõltuma ühiskondlikust mehhanismist
27 II,13 | suhtes, seda vastuolu, mida ta tunneb oma südames, heideldes
28 II,15 | Niisama resoluutselt on ta vastu nendele doktriinidele,
29 II,15 | tohi sekkuda. Ometi peab ta kehtestama juriidilise raamistiku,
30 II,19 | teiselt poolt aga, kuivõrd ta eitab elu puutumatust ja
31 II,19 | religiooni tähtsust, ühineb ta marksismiga selles, et taandab
32 III,22| oludes, palun ma ühtlasi, et ta toetaks kõikide pingutusi,
33 III,25| ilmutuse oluline osa, vaid ta kannab eneses suurt selgituslikku
34 III,25| püüdleb hea poole, kuid ta on võimeline ka kurjaks;
35 III,25| on võimeline ka kurjaks; ta võib tõusta kõrgemale oma
36 III,25| seda kindlam, mida enam ta selle asjaoluga arvestab
37 III,26| katoliku Kirikule, vaatab ta suure huviga selle poole. ~
38 IV,30 | pidada väliseid asju, mida ta seaduslikult omab, ainult
39 IV,31 | andis maa inimesele, et ta valitseks selle üle oma
40 IV,31 | eluaseme. Sel moel teeb ta enda omaks selle osa maast,
41 IV,31 | omaks selle osa maast, mille ta allutab töö läbi. See ongi
42 IV,31 | saamast oma osa Jumala annist; ta peab teistega koos töötama,
43 IV,31 | inimeste vajadusi, kelle heaks ta töötab. ~
44 IV,32 | mitte oma tarbeks, teeb ta seda üldjuhul selleks, et
45 IV,34 | inimesele sellepärast, et ta on inimene, tema erakordse
46 IV,37 | algselt antud reaalsus. Ta usub end võivat oma suva
47 IV,37 | esile mässu looduses, mida ta on pigem türanniseerinud
48 IV,37 | neid tõega suhtestada, ja ta on kaotanud ennastunustava,
49 IV,38 | andnud mitte ainult maa, et ta kasutaks seda austades talle
50 IV,38 | Jumala and inimesele ja ta peab seega austama talle
51 IV,38 | sotsiaalne struktuur, milles ta elab, saadud kasvatus ja
52 IV,39 | osa inimvabadusest. Kui ta muutub autonoomseks, kui
53 IV,40 | töö põhiõigusi, nii peab ta - samuti kui kogu ühiskond -
54 IV,41 | väärtust ja suurust, ei saa ta tunda rõõmu oma inimsusest
55 IV,41 | inimestega, mille jaoks Jumal ta on loonud. Tõepoolest, iseenda
56 IV,41 | inimene tõeliselt selleks, kes ta peab olema. [81] See andmine
57 IV,41 | utoopiatele. Isiksusena võib ta end anda teisele inimesele
58 IV,41 | Inimene on võõrandunud, kui ta keeldub ületamast iseennast
59 IV,41 | Ühiskond on võõrandunud, kui ta oma sotsiaalse korralduse,
60 IV,43 | hüvele. Ühtlasi tunnistab ta seaduslikuks tööliste püüdlused
61 IV,43 | ainult "kapitali ühendusena"; ta on samal ajal ka "inimeste
62 IV,43 | ning seda tehes kasutab ta objekti ja vahendina selle
63 IV,43 | kogukonna, mille osaks ta on, rahvuse ja lõpuks kogu
64 IV,43 | Peale selle võtab ta osa teiste sama ettevõtte
65 IV,43 | moraalse õigustuse selles, et ta loob seaduslikul moel ja
66 V,44 | hädavajalikud. [89] Seetõttu näitab ta Rerum novarumi ühes lõigus
67 V,46 | Kristlik usk ei ole ideoloogia, ta ei püüa suruda sotsiaal-poliitilist
68 V,46 | meetodiks ja teeks, kuna ta tunnustab inimese transtsedentset
69 V,46 | misjoniloomusele seda tõde, mille ta ära on tundnud. Dialoogis
70 V,46 | teiste inimestega ei keeldu ta, tähelepanelikuna tõe iga
71 V,46 | tõe iga osakese vastu, mis ta inimeste ja rahvaste elukogemuses
72 V,48 | vastutusest; pigem peab ta seda vajaduse korral toetama
73 V,50 | puudutab tõde inimeses, muutub ta viljatuks ja liigub languse
74 V,51 | inimene ei saa öelda, et ta ei ole oma venna saatuse
75 V,51 | ligimese eest hetkel, mil ta seda vajab - mida tänapäeval
76 VI,53 | oma arvamust avaldanud, ja ta pole seda teinud sugugi
77 VI,54 | eelkõige inimest nii nagu ta on haaratud kaasaegsete
78 VI,54 | väärtus tuleneb tõsiasjast, et ta on magisteeriumi dokument,
79 VI,54 | evangeliseerimisvahend: sellisena kuulutab ta kõikidele inimestele Jumalat
80 VI,54 | ning just seepärast ilmutab ta inimest inimesele endale.
81 VI,54 | selles valguses tegeleb ta kõige ülejäänuga: iga inimese,
82 VI,55 | Jumalast enesest, sulgedes ta sel moel egoismi, mis kahjustab
83 VI,55 | kuulutab Jumala päästet, kui ta pakub ja jagab oma liikmetele
84 VI,55 | läbi jumalikku elu, kui ta seab oma elu jumala- ja
85 VI,55 | käskude järgi, siis annab ta oma panuse inimväärikuse
86 VI,55 | inimese heaks, nii annab ta endale ka aru, et tema töö
87 VI,55 | ja kaitsjaks" [112] nagu ta seda oma olemasolu algusest
88 VI,56 | tõsist häda ravimatuks," ja ta lisas: "Mis Kirikusse puutub,
89 VI,58 | iseseisvalt suuteline tegema, olgu ta või maailma võimsaim. Selle
90 VI,59 | eksperimentaalset iseloomu. Ta seisab seal, kus kristlik
91 VI,59 | kokku maailma oludega ning ta ilmneb üksikisikute, perekondade,
92 VI,60 | tööd ja pingutusi." [114] Ta oli veendunud, et industriaalühiskonnast
93 VI,61 | Esimest maailmasõda sekkus ta, et kaitsta inimest majandusliku
94 VI,61 | solidaarsuse vaimule. Seejärel on ta lakkamatult korranud, et
95 VI,61 | seda enam tundis ja tunneb ta end kohustatud olevat asjade
96 VI,61 | kõigile kuulutama, kuigi ta teab, et see tema üleskutse
97 VI,62 | oma teeks ning teades, et ta ei käi seda teed üksi, vaid
98 VI,62 | inimese tee oma teeks ja ta juhib inimest, isegi kui
|