Chapter, Paragraph
1 I,6 | iga inimese kutsumusse; inimene ju väljendab ja teostab
2 I,9 | pühapäevase rahu vajadust, et inimene saaks mõelda taevastele
3 I,11 | vahendilisele iseloomule, sest inimene, perekond ja ühiskond eelnevad
4 I,11 | unikaalsest väärtusest, kuivõrd "inimene on ainus loodu maa peal,
5 I,11 | kõrgemal nendest õigustest, mis inimene omandab oma töö läbi, on
6 II,13 | ees. Sel moel taandatakse inimene ühiskondlike ja majanduslike
7 II,13 | eitamine. Tõepoolest, kui inimene on täielikult ilma jäetud
8 II,13 | esmapõhjuseks on ateismi levik. Inimene saab oma transtsendentsest
9 II,13 | sisalduvale Jumala kutsele. Iga inimene peab andma sellele vastuse,
10 III,22| lihtsalt ja jõuliselt, et iga inimene, millised ka poleks tema
11 III,25| kannatustega ristil, saab inimene korda saata rahu ime ja
12 III,25| kannab vabaduse jaoks loodud inimene eneses pärispatu haava,
13 III,25| mõista inimtegelikkust. Inimene püüdleb hea poole, kuid
14 III,25| kohtumõistmisele juba praegu, seab inimene end Jumala asemele ja astub
15 III,29| printsiip mõistuse üle. Inimene oli sunnitud leppima maailmavaatega,
16 IV,30 | kõhkluseta: selles osas ei tohi inimene pidada väliseid asju enda
17 IV,30 | mis väärivad kordamist: "Inimene, kasutades neid hüvesid,
18 IV,31 | mõistust ja vabadust, valitseb inimene maa üle ja teeb sellest
19 IV,31 | viljakam, mida paremini tunneb inimene maa produktiivseid jõude
20 IV,32 | omamisel. ~Äsja rääkisime, et inimene töötab koos teiste inimestega,
21 IV,32 | oluliseimaks ressursiks inimene ise. Tema mõistus lubab
22 IV,32 | otsustavaks teguriks üha enam inimene ise, see tähendab, tema
23 IV,34 | inimesele sellepärast, et ta on inimene, tema erakordse väärikuse
24 IV,36 | varasematel etappidel elas inimene pidevalt vajaduse sunni
25 IV,37 | murettekitav ökoloogiaprobleem. Inimene, ihaldades pigem omada ja
26 IV,37 | antropoloogiline eksitus. Inimene, kes avastab end võivat
27 IV,37 | kuju ja otstarvet, mida inimene võib täiustada, ent mitte
28 IV,37 | kaastöötajana maailmas, seab inimene end Jumala asemele ja kutsub
29 IV,38 | algset eesmärki; vaid ka inimene ise on Jumala and inimesele
30 IV,38 | töö sotsiaalökoloogiale". ~Inimene saab Jumalalt oma olemusliku
31 IV,39 | perekond, mille rüpes omandab inimene esmased ja kõige olulisemad
32 IV,39 | saatusele. Sageli juhtub aga, et inimene kaotab julguse võtta enda
33 IV,41 | tarbimise tasandil, kus inimene püütakse pealiskaudse ja
34 IV,41 | selles ümber pööratud: kui inimene ei tunnusta ei eneses ega
35 IV,41 | iseenda vaba andmise läbi saab inimene tõeliselt selleks, kes ta
36 IV,41 | transtsendeerumisvõimele. Inimene ei saa pühenduda pelgalt
37 IV,41 | täielikult vastu võtta. [82] Inimene on võõrandunud, kui ta keeldub
38 IV,41 | tarvete rahuldamist. [83] Inimene, kes püüab vaid omada ja
39 IV,43 | otstarbe vahelised suhted. Inimene teostab end oma mõistuse
40 IV,43 | eraomandiõigus. Oma tööga kannab inimene alati hoolt mitte ainult
41 IV,43 | ligimese tööle ja hüvele. Inimene töötab selleks, et rahuldada
42 V,44 | transtsendentset tõde, millele alludes inimene saavutab oma täieliku identiteedi,
43 V,44 | transtsendentse väärikuse eitamises: inimene on nähtamatu Jumala nähtav
44 V,46 | kaotab vabadus oma sisu ning inimene jääb kirgede vägivalla ja
45 V,49 | kahjuks üha sagedamini juhtub. Inimene elab ja ühiskonna "subjektsus"
46 V,49 | ka turg peavad teenima. Inimene on nimelt see, kes otsib
47 V,51 | harmooniliselt kujuneks, peab inimene olema kaasatud tervikuna,
48 V,51 | südames, ja viis, kuidas inimene püüab oma tulevikku ehitada,
49 V,51 | võõras või kõrvaline. Ükski inimene ei saa öelda, et ta ei ole
50 VI | VI PEATÜKK ~INIMENE ON KIRIKU TEE ~
51 VI,53 | konkreetne" ja "ajalooline" inimene: jutt on igast üksikust
52 VI,53 | hüljata inimest ja et emphsee inimene on esimene tee, mida Kirik
53 VI,53 | doktrinaalse rikkuse horisondiks on inimene oma konkreetses tegelikkuses
54 VI,59 | inimestele talutavamaks, et inimene ei kaotaks neis meelekindlust
|