36. Nüüd tuleb tähelepanu juhtida spetsiifilistele probleemidele ja ohtudele, mis kerkivad esile enamarenenud majanduse rüpes ja mis on seotud selle erilise iseloomuga. Arengu varasematel etappidel elas inimene pidevalt vajaduse sunni all. Tema tarbed olid tagasihoidlikud, määratletud mingis mõttes tema keha ehitusega ning majanduslik tegevus oli suunatud nende tarvete rahuldamisele. Arusaadavalt ei ole tänapäeval probleem ainult selles, et pakkuda inimesele piisavat hulka hüvesid, vaid ka selles, et vastata kvaliteedi nõudele: toodetavate ja tarbitavate kaupade kvaliteedi, osutatavate teenuste kvaliteedi, keskkonna ja üldse elu kvaliteedi nõudele.

Nõudmine kvalitatiivselt rahuldavama ja rikkama elu järele on iseenesest õigustatud; seejuures tuleb aga osutada praeguse ajalooetapiga seotud uuele vastutusele ja uutele ohtudele. Uute vajaduste tekkimise ja määratlemise taga seisab alati rohkem või vähem sobiv kontseptsioon inimesest ja tema tõelisest hüvest: tootmis- ja tarbimisviiside valikus ilmutab end kindel kultuur kui üldine elukäsitlus. Siin tekibki liigtarbimise fenomen. Avastades uusi vajadusi ja uusi teid nende rahuldamiseks, tuleb lähtuda terviklikust inimesepildist, mis austab tema olemise kõiki dimensioone ning allutab materiaalsed ja instinktiivsed mõõtmed sisemistele ja vaimsetele. Kui aga allutakse vahetult instinktidele eirates oma isiku teadlikku ja vaba loomust, võib see kaasa tuua tarbimisharjumused ja elulaadi, mis on iseenesest pahelised või vähemalt kahjustavad inimese füüsilist ja vaimset tervist. Majandussüsteem ise ei sisalda kriteeriume, mis võimaldaksid otseselt eristada uusi ja kõrgemaid inimvajaduste rahuldamise vorme uutest kunstlikest vajadustest, mis takistavad isiksust küpsuseni jõudmast. Seepärast on pakiline vajadus laialdase kultuuri- ja haridustöö järele, mis hõlmaks ostja kasvatamist tema valikuvõime mõistliku kasutamise suunas ning kujundaks tugevamat vastutustunnet tootjate endi seas, eriti aga massikommunikatsioonivahendite töötajate hulgas, rääkimata riigivõimude vajalikust sekkumisest.

Inimese tervise ja väärikuse vastu suunatud raskesti kontrollitava kunstliku tarbimise eredaks näiteks on narkomaania. Selle levimine on märk tõsistest häiretest ühiskonnakorralduses ja eeldab inimvajaduste materialistlikku ning teatud mõttes destruktiivset "tõlgendamist". Sel moel kasutatakse vabamajanduse uuenduslikku potentsiaali ühekülgselt ja ebaadekvaatselt. Narkomaania, nagu ka pornograafia ja teised ebaterved tarbimisvormid, püüab täita tekkinud vaimset vaakumit kasutades ära nõrkade vastupanuvõimetust.

Ei ole halb tahta paremini elada, kuid halb on elustiil, mida peetakse paremaks siis, kui see on suunatud omamisele, mitte olemisele ja kui see tahab rohkem omada mitte selleks, et ise rohkem olla, vaid selleks, et tarbida elu kasutus naudingus. [⁷⁵] Niisiis tuleb kujundada elustiile, kus tarbimist, säästmist ja investeerimist määravad valikud lähtuksid tõe, ilu ja headuse otsinguist ning seotusest teiste inimestega ühise arengu nimel. Selles seoses ei saa ma rääkida ainult halastuskohusest, see tähendab kohusest aidata vaest oma "ülejäägi" ja vahel ka endale "vajalikuga". Ma osutan sellele, et ka otsus investeerida pigem siia kui sinna, pigem sellesse majandussektorisse kui teise, on alati moraalne ja kultuuriline valik. Teatud möödapääsmatute majandusele ja poliitilise stabiilsuse seatud tingimuste korral on otsus investeerida, see tähendab pakkuda mingile rahvale võimalus väärtustada oma tööd, põhjustatud ka poolehoiust ning usaldusest jumaliku ettehoolduse vastu, mis ilmutab otsuse langetaja inimlikkust.