37. Tarbimisprobleemiga on tihedalt seotud samavõrd murettekitav ökoloogiaprobleem. Inimene, ihaldades pigem omada ja nautida kui olla ja areneda, kulutab mõõdutundetult ja korrapäratult maa ja oma enese elu ressursse. Looduskeskkonna mõistmatu laastamise põhjuseks on meie päevil laialt levinud antropoloogiline eksitus. Inimene, kes avastab end võivat maailma oma tööga ümber kujundada ja teatud mõttes "luua", unustab, et selle töö aluseks on alati Jumala poolt algselt antud reaalsus. Ta usub end võivat oma suva järgi kasutada ja nautida maad allutades selle ilma tingimusteta oma tahtele, nagu polekski maal Jumala poolt antud kuju ja otstarvet, mida inimene võib täiustada, ent mitte reeta. Selle asemel, et täita oma osa Jumala kaastöötajana maailmas, seab inimene end Jumala asemele ja kutsub sel moel lõpuks esile mässu looduses, mida ta on pigem türanniseerinud kui valitsenud. [⁷⁶]

Selles hoiakus võib eelkõige märgata inimliku suhtumise vaesust või piiratust: teda innustab pigem soov asju omada kui neid tõega suhtestada, ja ta on kaotanud ennastunustava, omakasupüüdmatu, esteetilise hoiaku, mille kutsub esile imetlus olemise ja ilu ees, võimaldades nähtavates asjades tajuda sõnumit nähtamatult Jumalalt, nende loojalt. Selles osas peab inimkond olema teadlik oma kohusest ja vastutusest tuleviku ees.