38. Peale looduskeskkonna mõttetu hävitamise tuleb meenutada veel palju tõsisemat inimkeskkonna hävitamist, millele ei osutata kaugeltki mitte vajalikku tähelepanu. Kui erinevate hääbumisohus olevate loomaliikide loodusliku elukeskkonna säilitamise pärast tuntakse õigusega muret - ja siiski palju vähem kui oleks vaja -, kuna mõistetakse, et igaühel neist on oma eriline osa Maa üldises tasakaalus, siis liialt vähe tegeldakse "inimökoloogia" moraalsete tingimuste kaitsmisega. Jumal on inimesele andnud mitte ainult maa, et ta kasutaks seda austades talle antud hüve algset eesmärki; vaid ka inimene ise on Jumala and inimesele ja ta peab seega austama talle antud loomulikku ja moraalset struktuuri. Selles kontekstis tuleb mainida kaasaegse linnastumise tõsiseid probleeme, vajadust inimeste eluga arvestava linnaplaneerimise järele ja tähelepanu, mida tuleb osutada "töö sotsiaalökoloogiale".

Inimene saab Jumalalt oma olemusliku väärikuse ja koos sellega võime tõusta igast ühiskondlikust korrast kõrgemale, tõe ja headuse poole. Ometi mõjutab teda ka sotsiaalne struktuur, milles ta elab, saadud kasvatus ja keskkond. Need võivad tal lihtsustada või ka takistada oma elu korraldamist vastavuses tõega. Otsused, millega luuakse inimkeskkonda, võivad tekitada erilisi patustruktuure, mis takistavad nende poolt mahasurutud inimestel end täielikult realiseerimast. Selliste struktuuride lammutamine ja nende asendamine ühiselu autentsemate vormidega on julgust ja kannatlikkust nõudev ülesanne. [⁷⁷]