39. Esimene ja põhiline "inimökoloogia" struktuur on perekond, mille rüpes omandab inimene esmased ja kõige olulisemad arusaamad tõest ja headusest, õpib, mida tähendab armastada ja armastatud olla ja seega, mida tähendab olla isiksus. Pean siin silmas abielul rajanevat perekonda, kus mehe ja naise vastastikune andumus loob elukeskkonna, kuhu laps võib sündida ja kus arendada oma võimeid, saada teadlikuks oma väärikusest ja valmistuda vastuminekuks oma unikaalsele ja kordumatule saatusele. Sageli juhtub aga, et inimene kaotab julguse võtta enda kanda elu edasiandmiseks vajalikud tingimused ning hakkab iseennast ja oma elu käsitlema pigem läbielamist ootava tundmuste kogumina kui täitmist vajava ülesandena. Siit tuleneb vabaduse puudus, mis sunnib vältima kohustust siduda end püsivalt teise inimesega ja saada lapsi, või siis selleni, et lastesse suhtutakse kui mõnda nendest arvukatest "asjadest", mida võib vastavalt oma tujule kas omada või mitte, ja mis konkureerivad teiste võimalustega.

Tuleb taas jõuda perekonna käsitlemiseni elu pühamuna. Perekond on tõepoolest püha; see on koht, kus elu, Jumala andi, võib väärikalt vastu võtta ja kaitsta teda ohustavate arvukate rünnakute eest; koht, kus elu võib areneda, järgides tõelise inimliku kasvu nõudmisi. Vastukaaluks nn. surmakultuurile on perekond elukultuuri asukohaks.

Selles vallas näib inimvaim pigem püüdvat eluallikaid piirata, alla suruda või hävitada, kasutades isegi aborti, mis on maailmas väga levinud, kui elu võimalusi kaitsta ja avardada. Entsüklikas Sollicitudo rei socialis kritiseeriti süstemaatilisi sündivuskontrolli kampaaniaid, mis tulenevad demograafiaprobleemi väärast käsitlusest. "Neis eiratakse täielikult asjaosaliste otsustusvabadust ... nad allutatakse sageli talumatule survele, et nad alistuksid uutele rõhumisvormidele". [⁷⁸] Jutt on meetoditest, mis laiendavad oma tegevusvälja uue tehnika abil nii, et mürgitavad justkui "keemiasõjas" miljonite kaitsetute inimeste elu.

See on kriitika pigem eetilise ja kultuurilise süsteemi kui majandussüsteemi aadressil. On ju majandus vaid üks inimtegevuse kui terviku aspekt ja mõõde. Kui see muutub absoluutseks, kui kaupade tootmine ja tarbimine saab kokkuvõttes ühiskondliku elu keskmeks ja ühiskonna ainsaks väärtuseks, mis ei allu ühelegi teisele väärtusele, tuleb põhjust otsida mitte ainult ja mitte niivõrd majandussüsteemis endas, kuivõrd tõsiasjas, et kogu sotsiaalkultuuriline süsteem, eitades eetilist ja religioosset mõõdet, on nõrgenenud ning kulutab jõudu vaid hüvede ja teenuste tootmisele. [⁷⁹]

Kõik selle võib kokku võtta kinnitades veel kord, et majanduslik vabadus on vaid üks osa inimvabadusest. Kui ta muutub autonoomseks, kui inimesesse suhtutakse eelkõige kui hüvede tootjasse või tarbijasse, mitte aga kui subjekti, kes toodab ja tarbib selleks, et elada, siis kaotab majanduslik vabadus oma vajaliku sideme inimisikuga ja hakkab teda lõpuks võõrandama ja rõhuma. [⁸⁰]