41. Marksism kritiseeris
kodanlikke kapitalistlikke ühiskondi, süüdistades neid inimese elu muutmises
kaubaks ja selle võõrandamises. See etteheide põhineb kahtlemata ekslikul ja
ebarahuldaval võõrandumiskontseptsioonil, mis on tuletatud ainuüksi tootmis- ja
omandisuhete sfäärist, andes talle seega materialistliku aluse ning lisaks
eitades turusuhete seaduslikkust ja positiivset tähendust isegi neile eriomases
valdkonnas. Niimoodi jõuab marksism kinnituseni, et võõrandumist saab
kõrvaldada ainult kollektivistlikus ühiskonnas. Ent sotsialistlike maade
ajalooline kogemus näitas, et kommunism ei kõrvalda võõrandumist, vaid pigem
suurendab seda, lisades hädavajalike hüvede puuduse ning majandusliku
ebaefektiivsuse.
Lääne ajalooline kogemus omakorda näitab, et
kuigi võõrandumise marksistlik analüüs ja põhjendamine on vale, on võõrandumine
koos tõelise elumõtte kadumisega ka lääne ühiskondades täiesti olemas. See
ilmneb tarbimise tasandil, kus inimene püütakse pealiskaudse ja võltsi
rahulduse võrku selle asemel, et aidata tal tõeselt ja konkreetselt kogeda oma
inimsust. Võõrandumine ilmneb ka töös, kui viimane on korraldatud vaid
võimalikult suurema tootlikkuse ja sissetuleku saamiseks, tundmata muret selle
üle, kas tööline oma töö läbi end inimesena rohkem või vähem teostab, sedamööda
kuidas kasvab tema osalus tõeliselt solidaarses kogukonnas või tema isoleeritus
teravas majanduslikus konkurentsis ja vastastikuses hoolimatuses ning kus
temasse suhtutakse üksnes kui vahendisse, mitte kui eesmärki.
Võõrandumiskontseptsioon tuleb asetada taas kristlikule
positsioonile, vastavalt millele on inimese vahendid ja eesmärgid selles ümber
pööratud: kui inimene ei tunnusta ei eneses ega teises isiksuse väärtust ja
suurust, ei saa ta tunda rõõmu oma inimsusest ega astuda nendesse solidaarsus-
ja osadussuhetesse teiste inimestega, mille jaoks Jumal ta on loonud.
Tõepoolest, iseenda vaba andmise läbi saab inimene tõeliselt selleks, kes ta
peab olema. [81] See andmine saab võimalikuks tänu inimese
olemuslikule transtsendeerumisvõimele. Inimene ei saa pühenduda pelgalt
inimlikule tegelikkuse ümberkorraldamisele, abstraktsetele ideedele või
võltsidele utoopiatele. Isiksusena võib ta end anda teisele inimesele või
teistele inimestele, ja lõpuks Jumalale, kes on tema olemise autor ja võib
ainsana tema eneseandmise täielikult vastu võtta. [82] Inimene on
võõrandunud, kui ta keeldub ületamast iseennast ja läbi elamast eneseandmise
kogemust, oma lõpliku eesmärgi, Jumala poole orienteeritud tõelise
inimkogukonna loomise kogemust. Ühiskond on võõrandunud, kui ta oma sotsiaalse
korralduse, tootmise ja tarbimise vormidega raskendab selle anni toomist ning
inimestevahelise solidaarsuse kujunemist.
Lääne ühiskonnas on otsene ekspluateerimine
ületatud, vähemalt nendes vormides, mida analüüsis ja kirjeldas Karl Marx.
Siiski ei ole võõrandumisest üle saadud mitmetes ekspluateerimisvormides, kus
inimesed kasutavad üksteist vastastikku ära kasu saamiseks, ning, rahuldades
üha rafineeritumalt oma teisejärgulisi ning erivajadusi, muutuvad kurdiks
peamiste ja tõeliste vajaduste suhtes, mis aga peavad reguleerima ka teiste
tarvete rahuldamist. [83] Inimene, kes püüab vaid omada ja nautida
ega ole enam võimeline valitsema oma instinkte ja kirgi ning neid kuulekuses
tõele allutama, ei saa olla vaba. Kuulekus tõele Jumala ja inimese kohta
on vabaduse esmane tingimus. Lubab ju see kohandada oma vajadusi, soove ja teid
nende rahuldamiseks vastavalt väärtuste õigele hierarhiale, nii et asjade
omamine oleks talle vahend kasvamiseks. Seda kasvamist võib takistada massikommunikatsioonivahenditega
manipuleerimine, mis hästiorganiseeritud püsivusega sunnivad peale harjumusi ja
ühiskondliku arvamuse muutusi, ilma et oleks võimalik kritiseerida eeldusi,
millel need rajanevad.
|