42. Tulles nüüd tagasi algusküsimuse juurde, siis kas võib öelda, et pärast kommunismi kokkuvarisemist on võitnud sotsiaalseks süsteemiks kapitalism ning et just sellele peaksid olema suunatud oma majandust ja ühiskonda taas ülesehitada püüdvate maade pingutused? Kas tuleks seda süsteemi pakkuda mudelina kolmanda maailma maadele, kes otsivad teed tõeliseks majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks?

Vastus on loomulikult keeruline. Kui "kapitalismi" all mõista majandussüsteemi, mis tunnustab ettevõtluse, turu, eraomandi ja sellest tulenevalt tootmisvahendite eest kantava vastutuse ning inimese vaba loova majandusliku tegevuse põhjapanevat ning positiivset rolli, siis on vastus kindlasti jaatav, isegi kui oleks ehk õigem rääkida "ettevõtlusmajandusest" või "turumajandusest" või lihtsalt "vabamajandusest". Kui aga "kapitalismi" all mõista süsteemi, milles majanduslik vabadus ei ole lülitatud kindlasse poliitilisse konteksti kui püsivasse vormi, mis asetaks selle inimese tervikliku vabaduse teenistusse ja hindaks seda vabadusele eriomase mõõdupuu järgi, mille lähtepunktiks on eetiline ja religioosne kord, siis on vastus otsustavalt eitav.

Marksistlik lahendus on läbi kukkunud, kuid maailmas püsivad tõrjutus ja ekspluateerimine (eelkõige kolmandas maailmas), nagu ka inimlik võõrandumine (eelkõige arenenud riikides), mille vastu Kirik kindlalt häält tõstab. Suured hulgad elavad ikka veel sügavas ainelises ja hingelises viletsuses. Kindlasti kõrvaldab marksismi langemine paljudes maades takistuse nende probleemide õigeks ja realistlikuks käsitlemiseks, kuid see ei lahenda neid. On isegi radikaalse kapitalistliku ideoloogia levimise oht; see ideoloogia keeldub neid probleeme isegi arutlusele võtmast, eeldades, et iga katse neid lahendada on tagajärjetu ning usaldab nende korraldamise pimesi vaid kasvavate turujõudude hooleks.