43. Kirikul ei ole pakkuda oma arengumudelit. Realistlikud ja tõeliselt edukad mudelid saavad tekkida ainult erinevates ajaloolistes situatsioonides, kui kõik need, kelle kohus see on, näevad vaeva probleemide lõplikuks lahendamiseks nende kõikides omavahel seotud aspektides - sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes ja kultuurilistes. [⁸⁴] Sellise tegevuse jaoks pakub Kirik hädavajaliku ideelise orientiirina oma sotsiaaldoktriini, mis - nagu öeldud - tunnistab turu ja ettevõtluse positiivset tähendust, kuid rõhutab samas, et nii see kui teine peavad tingimata olema suunatud ühisele hüvele. Ühtlasi tunnistab ta seaduslikuks tööliste püüdlused saavutada oma väärikuse täielik respekteerimine ning osaleda ulatuslikumalt ettevõtte elus nii, et töötades koos teistega ja teiste juhtimisel, võiksid nad teatud mõttes "töötada oma asja nimel" [⁸⁵] kasutades oma mõistust ja vabadust.

Inimese terviklik areng töö käigus ei takista, vaid koguni soodustab töö suuremat produktiivsust ja efektiivsust, kuigi see võib nõrgendada kehtivaid võimusuhteid. Ettevõtet ei tohi vaadelda ainult "kapitali ühendusena"; ta on samal ajal ka "inimeste ühendus", mille osalised on, erineval moel ja oma eriliste ülesannetega, nii need, kes tagavad vajaliku kapitali ettevõtte tegutsemiseks kui ka need, kes osalevad oma töö kaudu. Et neid eesmärke saavutada, on endiselt vaja tööliste laialdast ühisliikumist inimese vabastamise ja igakülgse arengu eest.

Tänaste "uute asjade" valgusel vaatasime üle eraomandi ja hüvede üldise otstarbe vahelised suhted. Inimene teostab end oma mõistuse ja vabaduse läbi ning seda tehes kasutab ta objekti ja vahendina selle maailma asju ning muudab need omaks. Tema sellisel tegevusel rajaneb algatus- ja eraomandiõigus. Oma tööga kannab inimene alati hoolt mitte ainult enese, vaid ka teiste eest ning koos teistega aitab igaüks kaasa oma ligimese tööle ja hüvele. Inimene töötab selleks, et rahuldada oma pere, kogukonna, mille osaks ta on, rahvuse ja lõpuks kogu inimkonna vajadusi. [⁸⁶] Peale selle võtab ta osa teiste sama ettevõtte töötajate tööst, aga samuti tarnijate tööst ning tarbimisest koos klientidega katkematu solidaarsusketi taoliselt, mis järk-järgult üha laieneb. Tootmisvahendite omamine, nii tööstuses kui ka põllumajanduses, on õiglane ja seaduslik kui see teenib kasutoovat tööd, ja vastupidi - see muutub lubamatuks, kui seda produktiivselt ei rakendata või kui seda kasutatakse teiste töö takistamiseks, et saada kasumit, mis ei tulene ühiskondliku töö ja rikkuse üldisest kasvust vaid pigem nende piiramisest, ebaseaduslikust tulust, spekulatsioonist ja solidaarsuse murdmisest töömaailmas. [⁸⁷] Sellisel omandil ei ole mingit õigustust ja see on kuritarvitus Jumala ja inimeste ees.

Kohustus teenida oma igapäevast leiba palehigis on samal ajal ka teatud õigus. Ühiskond, kus seda õigust süstemaatiliselt eiratakse, kus majanduspoliitilised abinõud ei võimalda töölistel saavutada sobivaid töötingimusi, ei saa olla tunnistatud moraalseks ega saavuta õiglast sotsiaalset rahu. [⁸⁸] Nii nagu üksikisik teostab end täielikult enese vabas andmises, nii leiab ka omand moraalse õigustuse selles, et ta loob seaduslikul moel ja õigeaegselt kõikidele võimalusi tööks ja inimlikuks kasvuks.