V
PEATÜKK
RIIK JA KULTUUR
44. Leo XIII oli teadlik
teravast vajadusest õige riigiteooria järele, millest otseselt tuleneks
inimtegevuse areng, edenemine vaimsetes ja materiaalsetes asjades, mis on
ühtviisi hädavajalikud. [89] Seetõttu näitab ta Rerum novarumi
ühes lõigus ühiskonna ülesehitust rajanevat kolmel võimul: seadusandlikul,
täidesaatval ja kohtuvõimul, mis oli uudne tolleaegses Kiriku
õpetuses. [90] Selline käsitlus peegeldab realistlikku arusaamist
inimese ühiskondlikust loomusest, mis nõuab kõikide inimeste vabaduste
kaitsmist vastavate seaduste abil. Seepärast on parem , kui igasugune võim on
tasakaalustatud teiste võimude ja teiste volitustega, mis hoiavad teda õigetes
raamides. See on "õigusriigi" põhimõte, kus ei valitse mitte inimese
meelevaldne tahe, vaid seadused.
Kaasajal on antud kontseptsioonile
vastandunud totalitarism, mis oma marksistlik-leninlikul kujul leiab, et mõned
inimesed on - ühiskonna arenguseaduste sügavama tundmise või oma erilise
klassikuuluvuse ja läheduse tõttu ühiskondliku teadvuse tõelistele allikatele -
eksimatud ja võivad seega võtta enesele kogu võimutäiuse. Tuleb lisada, et
totalitarism sünnib objektiivses mõttes tõe eitamisest: kui ei ole
transtsendentset tõde, millele alludes inimene saavutab oma täieliku
identiteedi, siis ei ole ühtegi kindlat printsiipi, mis tagaks
inimestevahelised õiglased suhted. Klassi-, grupi- või rahvushuvid vastandavad
inimesi paratamatult üksteisele. Kui ei tunnistata mingit transtsendentset
tõde, võidutseb võimu jõud ja igaüks püüab maksimaalselt kasutada oma huvide
või arvamuste maksmapanemiseks tema käsutuses olevaid vahendeid teiste õigusi
arvestamata. Inimesest hoolitakse ainult sedavõrd, kuivõrd teda saab kasutada
oma egoistliku ülemvõimu kehtestamiseks ära kasutada saab. Niisiis tuleb
kaasaegse totalitarismi juuri näha inimese transtsendentse väärikuse eitamises:
inimene on nähtamatu Jumala nähtav kujutis ja seetõttu oma loomu poolest
selliste õiguste subjekt, mida keegi ei tohi väärata, ei üksikisik, grupp,
klass, riik ega rahvus. Ka mingi ühiskondlik enamus ei tohi end vähemusele
peale suruda, seda kõrvale tõrjuda, ahistada, ekspluateerida või püüda seda hävitada. [91]
|