46. Kirik hindab kõrgelt demokraatlikku süsteemi kuivõrd see annab kodanikele ulatusliku võimu osalemiseks poliitilistes otsustes ja tagab valitsetavatele ühtlasi võimaluse valida ja kontrollida oma juhte või asendada neid rahulikul teel kui see osutub vajalikuks. [⁹³]

Kuid Kirik ei saa heaks kiita eliidi suletud ringide moodustamist, mis usurpeerivad riigi võimu oma isiklike huvide järgimiseks või ideoloogiliste põhimõtete tõttu.

Tõeline demokraatia on võimalik ainult õigusriigis ja õige inimesekäsitluse baasil. See nõuab vajalike tingimuste tagamist nii üksikisiku arenguks - tõelistele ideaalidele suunatud kasvatuse ja hariduse läbi, kui ka ühiskonna subjektsuse kasvuks - osalust ja ühisvastutust võimaldavate struktuuride loomise läbi. Tänapäeval kalduvad inimesed agnostitsismi ja samuti skeptilist relativistlikku filosoofiat pidama demokraatlikele riigivormidele kõige sobivamaks hoiakuks ning mitte usaldama demokraatia seisukohast neid, kes on veendunud et nad tunnevad tõde ja kes sellest kindlalt kinni peavad, kuna nad ei tunnista vähimalgi määral tõe määratavust enamuse poolt ega selle teisenemist vastavalt poliitilistele muutustele. Siin tuleb märkida, et kui ei ole olemas mingit lõplikku tõde, mis suunab ja kontrollib poliitilist tegevust, võib ideid ja veendumusi kergesti kuritarvitada võimu kättevõitmiseks. Nagu näitab ajalugu, muutub põhimõteteta demokraatia kergesti avalikuks või varjatud totalitarismiks.

Kirik on teadlik nende fanatismi või fundamentalismi ohtlikkusest, kes mingi teaduslikkusele või religioossusele pretendeeriva ideoloogia nimel arvavad end võivat teistele peale suruda oma ettekujutuse tõest ja heast on. Kristlik tõde ei kuulu sellesse liiki. Kristlik usk ei ole ideoloogia, ta ei püüa suruda sotsiaal-poliitilist värviküllast tegelikkust jäikadesse raamidesse ning tunnistab, et inimese elu teostub ajaloos erinevates ja mitte alati täiuslikes tingimustes. Niisiis peab Kirik austust vabaduse vastu oma meetodiks ja teeks, kuna ta tunnustab inimese transtsedentset väärikust. [⁹⁴]

Kuid vabadus saab täielikuks ja täiuslikuks ainult tõe vastuvõtmise läbi: tõeta maailmas kaotab vabadus oma sisu ning inimene jääb kirgede vägivalla ja avalike või varjatud tingimuste meelevalda. Kristlane elab vabadusest (Jh 8,31-32) ja teenib seda, ilmutades vastavalt oma kutsumuse misjoniloomusele seda tõde, mille ta ära on tundnud. Dialoogis teiste inimestega ei keeldu ta, tähelepanelikuna tõe iga osakese vastu, mis ta inimeste ja rahvaste elukogemuses ja kultuuris avastab, tunnistamast kõike seda, mida inimese usk ja mõistuse õige kasutamine on talle õpetanud. [⁹⁵]