47. Pärast marksistliku totalitarismi ja mitmete teiste reziimide ning "rahvusliku julgeoleku" süsteemide kokkuvarisemist oleme täna tunnistajaiks demokraatliku ideaali valdavale edule, millega - kuigi esineb mõningaid lahkhelisid - kaasneb suur tähelepanu inimõiguse vastu. Kuid just seetõttu on vaja, et rahvad, parandades oma seadusi, paneksid demokraatiale tõelise ja tugeva aluse nende õiguste selge tunnustamisega. [⁹⁶] Nende seast tuleb eelkõige meenutada õigust elule, millega on kõige tihedamalt seotud õigus kasvada oma ema ihus pärast eostumist; õigus sirguda üksmeelses perekonnas ja isiksuse arengule soodsates oludes; õigus arendada oma mõistust ja vabadust tõde otsimises ja selles äratundmises; õigus teha tööd maiste hüvede hõlvamiseks ning ammutada sellest eluks vajalikku endale ja oma lähedastele; õigus luua vabalt perekonda, saada ja kasvatada lapsi kasutades vastutustundlikult oma seksuaalsust. Teatud mõttes on nende õiguste allikaks ja sünteesiks usuvabadus mõistetuna õigusena elada oma usu tões ja kooskõlas iseenese transtsendentse väärikusega. [⁹⁷]

Ka demokraatlike valitsemisvormidega maades ei ole need õigused kaugeltki alati täielikult tagatud. Jutt ei ole mitte ainult skandaalsest olukorrast abortidega, vaid ka erinevate valdkondade kriisist demokraatlikes süsteemides, mis vahel näivad olevat kaotanud võime võtta vastu otsuseid ühiskondliku heaolu nimel. Ühiskonnapoolseid nõudmisi ei käsitleta alati lähtudes õigluse ja moraalsuse kriteeriumidest, vaid pigem arvestades neid toetavate gruppide mõjukust valimistel ja finantsilist kaalu. Taolised moonutused poliitilises käitumises põhjustavad aja jooksul umbusku ja ükskõiksust ning toovad kaasa end solvatuna ja petetuna tundva rahva poliitilise osaluse languse ja kodanikutunde nõrgenemise. Selle tagajärjel on üha raskem kohandada erahuve ühisele hüvele vastavate kriteeriumitega. Ühine hüve pole sugugi ainult erahüvede summa, vaid nõuab eeldab nende hindamist ja ühitamist, lähtudes hüvede hierarhiast ning kindlat arusaama inimkisiku väärikusest ja õigustest. [⁹⁸]

Kirik austab demokraatliku korra seaduslikku vabadust ega ole pädev väljendama eelistust mistahes seadusliku või konstitutsionaalse lahenduse suhtes. Kiriku panus sellesse korda seisneb inimväärikuse kuulutamises, mis kogu oma täiuses ilmneb Lihaks saanud Sõna müsteeriumis. [⁹⁹]