48. Need üldise iseloomuga
arutlused kehtivad ka riigi ülesannete kohta majandusvallas.
Majandustegevus, eriti selles osas, mis puudutab turgu, ei saa areneda seda
korraldavate seaduste, juriidiliste ja poliitiliste normide puudumisel. See
eeldab, vastupidi, isikuvabaduse ja omandi puutumatust, aga ka stabiilset raha
ja usaldusväärseid riigiteenistujaid. Seega on riigi peamine ülesanne tagada
kindlustunne, nii et tööline kui asjade valmistaja võiks nautida oma töö vilju
ning saada seega uut indu teha oma tööd edukalt ja ausalt. Üks põhilisi
takistusi arengule ja majanduskorraldusele on turvatunde puudumine, millega
kaasneb riigivõimude korruptsioon ja ebakõlbeliste rikastumisteede kasutamine
ning kerge kasumi taotlemine illegaalse või puhtalt spekulatiivse tegevuse
abil.
Edasi on riigi kohuseks jälgida ja suunata
inimõiguste rakendamist majandusvallas; ometi ei lasu sel alal esmane kohustus
mitte riigil, vaid ühiskonda moodustavatel üksikisikutel ja mitmesugustel
ühendustel. Riik ei saakski otseselt tagada kõikide kodanike õigust tööle,
kontrollimata kogu majanduselu ja kammitsemata üksikisiku algatusvabadust. Ometi
ei tähenda see, et riigil pole selles vallas mingit vastutust, nagu seda
väidavad need, kes on reeglite täieliku puudumise poolt majandusvallas. Riik
peab ettevõtete tegevust toetama luues tingimused töövõtuks, et nende tegevust
stimuleerida, kui see osutub ebapiisavaks ja toetada kriisiperioodidel.
Seepärast on riigil õigus sekkuda, kui
monopolid seavad takistavaid tingimusi ja pidurdavad arengut. Kuid peale
arengut toetava ja suunava rolli võib riik erandlikes olukordades täita ka asendavat
funktsiooni,, kui ühiskonna mingid osad või majandussektorid, mis on liiga
nõrgad või alles kujunemisjärgus, ei ole oma ülesannete kõrgusel. Selline
asendav tegevus, mida õigustab hoolitsus ühise hüve eest, peab olema nii
lühiajaline kui võimalik, et neilt gruppidelt või ettevõtetelt mitte alatiseks
võtta neile kuuluvat pädevust ja et mitte üleliia laiendada riigi sekkumist,
kahjustades majanduslikku või kodanikuvabadust.
Viimasel ajal on riigi tegevuse antud
valdkond niivõrd laienenud, et on tekkinud omamoodi uus riigitüüp,
"külluse- või heaoluriik". Sellised muutused on mõnes riigis üha enam
aset leidnud, et tulla toime paljude vajaduste ja puudustega, astudes samme
inimväärikusega sobimatu vaesuse ja kitsikuse vastu. Ent pole puudunud ka
liialdused ja kuritarvitused, mis just viimastel aastatel on kutsunud esile
terava kriitika ka "hoolekanderiigiks" kutsutud heaoluriigi
aadressil. "Hoolekanderiigi" puudused ja moonutused tulenevad riigi
kohustuste ekslikust mõistmisest. Ka selles valdkonnas tuleb järgida subsidiaarsuse
printsiipi: ühiskonna kõrgem tase ei tohi sekkuda madalama taseme siseellu,
jättes selle ilma vastutusest; pigem peab ta seda vajaduse korral toetama ja
aitama, et selle tegevus oleks kooskõlas ühiskonna teiste osadega pidades
silmas ühiseid hüvesid. [100]
End otseselt vahele segades ja võttes seega
ühiskonnalt vastutustunde, surub "hoolekanderiik" alla ühiskondlikud
ja inimlikud jõud ning laiendab riigiaparaati, mida suunab pigem bürokraatlik
loogika kui püüd olla kodanike käsutuses; sellega kaasneb kulutuste tohutu
kasv. On ilmne, et see, kes on hädasolija ligimesena puudusele lähemal, saab
seda paremini mõista ja appi tõtata. Lisagem, et teatud liiki vajadused nõuavad
mitte ainult materiaalset vastust vaid sügavamate inimlike tarvete rahuldamist.
Mõelgem ka põgenike, immigrantide, hüljatute, vanurite või haigete ja kõigi
nende olukorrale, kes vajavad erilist abi, nagu näiteks toksikomaanid: kõigile
inimestele, keda meditsiinilise abi kõrval saab tõhusalt abistada vaid siira
vennaliku toetuse pakkumisega.
|