49. Selles vallas on Kirik,
ustavana Kristuse, oma rajaja käsule, oma tegevusega alati kohal olnud, andes
hädasolijatele materiaalset abi ja pidades alati silmas, et neid seejuures ei
alandaks ega käsitletaks lihtsalt abistamise objektina, vaid et neil aidataks
sellest olukorrast välja tulla, toetades nende inimväärikust. Sügava
tänutundega Jumala vastu tuleb öelda, et innukas halastus ei ole Kirikust
iialgi puudunud ning ilmneb tänapäeval mitmesugusel kujul ja oluliselt kasvanult.
Eriliselt väärib märkimist vabatahtlik abi, mida Kirik igati soosib ja,
kutsudes kõiki üles ühisele tööle, et seda toetada ja rohkendada, ühtlasi
edendab. Et ületada tänapäeval nii levinud individualistlikku mõttelaadi, on
vaja tõelist solidaarsust ja halastuse panust, mis saavad alguse perekonnas
abikaasade vastastikusest toetusest ja edasi põlvkondadevahelisest hoolitsusest
üksteise eest. Sel moel ilmutab perekond end ka töö- ja solidaarsusühendusena.
Ometi tuleb ette, et perekond, kes otsustab täielikult vastata oma kutsumusele,
jääb kõrvale riigipoolsest hädavajalikust toetusest ning tal ei jätku piisavalt
vahendeid. Seega tuleb rõhutada, et on vaja täiustada poliitikat, mis on
suunatud perekonnale ja seega ühtlasi ka ühiskonnale, milles perekonnal on
keskne koht, aidates viimast vastavate toetuste ja mõjusate vahenditega
niihästi laste kasvatamisel kui ka vanurite eest hoolitsemisel, et vältida
viimaste eemaldumist perekonnast ja tugevdada sidemeid põlvkondade
vahel. [101]
Peale perekonna täidavad olulist osa ja
sõlmivad oma erilisi solidaarsussidemeid teisedki sotsiaalsed vahegrupid.
Täites oma ülesannet, küpsevad kõik need grupid inimühendustena, mis justkui
koovad sotsiaalset kangast, takistades sel langemast umbisikulisusesse ja
muutumast nimetuks massiks, nagu seda kaasaegses ühiskonnas kahjuks üha
sagedamini juhtub. Inimene elab ja ühiskonna "subjektsus" kasvab
suhete võrgustikus. Tänapäeval ahistatakse inimest sageli kahelt küljelt -
riigi ja turu poolt. Vahel tundub, et teda nähakse vaid kui kaupade tootjat ja
tarbijat või kui riigi alamat ning unustatakse, et inimeste ühiselu eesmärgiks
pole ei turg ega riik, vaid et see sisaldab oma erilist väärtust, mida nii riik
kui ka turg peavad teenima. Inimene on nimelt see, kes otsib eelkõige tõde ja
püüab selle järgi elada ning süvendada seda dialoogis möödunud ja tulevaste
põlvkondadega. [102]
|