52. Paavst Benedictus XV ja
tema järeltulijad on seda ohtu selgelt mõistnud. [104] Ka mina
pidin äsjase dramaatilise Pärsia lahe sõja puhul kordama üleskutset: "Ei
iial enam sõda!". Ei, ei iial enam sõda, mis hävitab süütuid elusid; mis
õpetab tapma ja mis paiskab segi ka nande elu, kes tapavad; mis jätab endast
maha püsiva vihkamise ja vaenu, muutes veelgi keerulisemaks sõja esilekutsunud
probleemide õiglase lahendamise! Nii nagu riikide siseselt on lõpuks kätte
jõudnud aeg, kus isiklik kättemaks ja surveabinõud on asendatud seaduse jõuga,
nii nõuab aeg samasugust edasiminekut ka rahvusvahelises ulatuses. Ent ei tohi
unustada, et sõja juurteks on enamasti tõsised ja reaalsed põhjused: inimestele
osaks langenud ebaõiglus, seaduslike taotluste eiramine, viletsus ja
manipuleerimine lootuse kaotanud inimhulkadega, kellele ei ole jäetud võimalust
parandada oma olukorda rahumeelsel teel.
Seetõttu on rahu teiseks nimeks areng. [105]
Nii nagu sõja vältimine on kõigi kohus, peavad kõik aitama kaasa ka
arenemisele. Seega nagu siseriiklikus plaanis on võimalik ja vajalik ehitada
üles majandus, mis orienteeriks turu üldisele hüvele, on seda täpselt samuti
vaja teha rahvusvahelises plaanis. Niisiis peavad inimesed kõvasti pingutama,
et üksteist mõista ja tundma õppida ning kuulatada oma südametunnistust.
See ongi see igatsetud kultuur, mis toetab usaldust vaese inimlikesse võimetesse
või pigem tema valmisolekusse parandada töö kaudu oma olukorda ning anda oma
panus majanduslikku õitsengusse. Kuid selleks on vaesele - olgu siis
üksikisikule või riigile - vaja pakkuda tõepoolest vastuvõetavaid tingimusi.
Selliste tingimuste loomine on ülemaailmse arengualase koostöö ülesanne;
ühtlasi eeldab see ka teatud loobumist ülemvõimust, mis on majanduslikult
enamarenenud rahvastel. [106]
Sellised otsused võivad kaasa tuua olulisi
muutusi väljakujunenud elustiilis, et piirata inim- ja loodusressursside
raiskamist, nii et kõik inimesed ja rahvad maa peal võiksid neist piisaval
määral osa saada. Sellele lisandub uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste
tunnustamine, mis lähtuvad seni veel tõrjutud rahvaste käsitööst ja kultuurist.
Ainult nii saavutatakse inimlike rikkuste laienemine kõigile inimkonna
liikmetele.
|