|
53. Seistes silmitsi
proletariaadi viletsusega kinnitas Leo XIII: "Kindlustunde ja täie õigusega
asume selle teema kallale, (...) vaikides näiksime eiravat oma
kohust." [107] Viimase saja aasta jooksul on Kirik, jälgides
tähelepanelikult sotsiaalküsimuse jätkuvat arengut, korduvalt oma arvamust
avaldanud, ja ta pole seda teinud sugugi mitte selleks, et taastada möödunud
aegade privileege või sundida peale oma vaatenurka. Tema ainsaks eesmärgiks on
olnud hoolitseda ja vastutada inimese eest, kes on talle usaldatud
Kristuse enda poolt; selle inimese, kes - nagu Vatikani II Kirikukogu
meelde tuletab - on ainus olend maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast
ja kelle jaoks on Jumalal oma plaan, nimelt tema osalemine igaveses pääsemises.
Siin on kõne all mitte "abstraktne" vaid reaalne,
"konkreetne" ja "ajalooline" inimene: jutt on igast üksikust
inimesest, sest igaüks on kaasatud lunastuse müsteeriumi ja selle
müsteeriumi läbi on Kristus seotud igaühega igavesti. [108]
Sellest tuleneb, et Kirik ei saa hüljata inimest ja et emphsee inimene on
esimene tee, mida Kirik peab oma missiooni täitmiseks käima (...), tee, mille
näitas Kristus ise ja mis kulgeb muutumatult lihakssaamise ja lunastuse
müsteeriumi kaudu." [109]
See on ainus põhimõte, mis suunab Kiriku
sotsiaaldoktriini. Kui Kirik on seda doktriini järkjärgult süstemaatiliselt
välja töötanud, eriti alates sellest aastast, mida täna meenutame, siis
sellepärast, et Kiriku kogu doktrinaalse rikkuse horisondiks on inimene oma
konkreetses tegelikkuses kui patustaja ja õiglane.
|