55. Kirik leiab "inimese tähenduse" jumalikust ilmutusest. "Et põhjani tunda inimest, tõelist inimest, inimest tervikuna, peab tundma Jumalat," ütles Paulus VI ja jätkas, tsiteerides püha Katariinat Sienast, kes sama mõtet väljendas palve vormis: "Sinu loomuses, igavene Jumal, tunnen ma oma loomust." [¹¹⁰]

Kristlik antropoloogia on seega tegelikult üks teoloogia alajaotusi ja samal põhjusel kuulub ka Kiriku sotsiaaldoktriin, mis tegeleb inimesega, tunneb huvi tema vastu ja tema käitumise vastu maailmas (...) teoloogia, täpsemalt moraaliteoloogia valda." [¹¹¹] Teoloogiline dimensioon osutub vajalikuks nii inimeste ühiselu tänapäevaste probleemide mõistmisel kui ka lahendamisel. Väärib märkimist, et see kehtib nii "ateistliku" lahenduse kohta, mis jätab inimese ilma ühest tema põhilisest komponendist - nimelt vaimsest, kui ka kõikelubavate ja tarbijalike lahenduste kohta, mis erinevatel ettekäänetel püüavad inimest veenda tema sõltumatuses igasugustest seadustest ja Jumalast enesest, sulgedes ta sel moel egoismi, mis kahjustab kokkuvõttes nii teda ennast kui ka teisi.

Kui Kirik kuulutab Jumala päästet, kui ta pakub ja jagab oma liikmetele sakramentide läbi jumalikku elu, kui ta seab oma elu jumala- ja ligimesearmastuse käskude järgi, siis annab ta oma panuse inimväärikuse rikastamisse. Kuid nii nagu Kirik ei saa iialgi kõrvale heita seda oma religioosset ja transtsendentset missiooni inimese heaks, nii annab ta endale ka aru, et tema töö põrkub tänapäeval erilistele raskustele ja takistustele. Just seepärast pühendab Kirik end üha uue jõu ja uute meetoditega evangeliseerimisele, mis edendab inimest tervikuna. Ka kolmanda aastatuhande hakul jääb Kirik "inimese transtsendentsuse märgiks ja kaitsjaks" [¹¹²] nagu ta seda oma olemasolu algusest peale alati on püüdnud olla, kulgedes koos inimesega läbi ajaloo. Entsüklika Rerum novarum on väljapaistvaks tõendiks selle kohta.