57. Kiriku jaoks ei tohi
evangeeliumi sotsiaalne sõnum olla paljas teooria, vaid eelkõige tegutsemise
alus ja motivatsioon. Sellest sõnumist innustust saanud, jagasid mõned
esimestest kristlastest oma vara vaestele, näidates seega, et hoolimata
erinevast sotsiaalsest päritolust on harmooniline ja solidaarne ühiselu
võimalik. Evangeeliumist ammutatud jõuga on mungad sajandite jooksul maad
harinud, nii mees- kui naisordude liikmed on asutanud vaestele hospitale ja varjupaiku,
vennaskonnad, aga ka mehed ja naised mistahes seisusest on pühendunud
halastustegevusele hädasolijate ja tõrjutute heaks veendumuses, et Kristuse
sõnad "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast,
seda te olete minule teinud," (Mt 25,40) ei pea jääma ainult vagaks
sooviks, vaid peavad saama elu konkreetseks sisuks.
Enam kui kunagi varem on Kirik teadlik sellest,
et tema sotsiaalne sõnum omandab autoriteedi ja usaldusväärsuse pigem tegudega
antud tunnistuse kui oma kooskõlalisuse ja sisemise loogika läbi. Sellest
teadmisest tuleneb ka tema eelistav valik vaeste kasuks, mis pole aga kunagi
välistav või diskrimineeriv teiste gruppide suhtes. See on valik, mis peab
silmas mitte ainult materiaalset vaesust; on ju täiesti selge, et just
kaasaegses ühiskonnas on palju mitte ainult majandusliku vaid ka kultuurilise
ja religioosse vaesuse vorme. Kiriku eriline armastus vaeste vastu, mis on tema
jaoks väga oluline ja kuulub tema katkematusse traditsiooni, mõjutab Kirikut
pöörduma selle maailma poole, kus hoolimata tehnilisest ja majanduslikust
progressist ähvardab vaesus võtta grandioossed mõõtmed. Läänemaades esineb
erineval kujul vaesust tõrjutud gruppides, vanurite ja haigete seas,
konsumerismi ohvrite ja veelgi enam arvukate põgenike ja emigrantide hulgas;
arengumaades võib aimata saabuvat dramaatilisi kriise, kui rahvusvahelisel
tasemel ei võeta õigeaegselt tarvitusele kooskõlastatud abinõusid.
|