58. Armastus inimese, eelkõige vaese vastu, kelles Kirik näeb Kristust, realiseerub õigluse edendamise kaudu. Õiglust ei saa kunagi täielikult saavutada, kui inimesed ei hakka nägema vaeses, kes palub abi äraelamiseks, mitte mingit ebamugavust või koormat, vaid võimalust heateoks ja vaimse rikkuse kogumiseks. Ainult niisugune teadmine annab julgust astuda vastu riskile ja muutustele, mis sisalduvad igas tõelises püüdes aidata teist inimeset. Tegu pole ju ainult ülejäägi äraandmisega, vaid tervete rahvaste, kes on välja lülitatud või kõrvale tõrjutud, aitamisega majandusliku ja inimliku arengu ringi. Selle saavutamiseks ei piisa, kui ammutada küllusest, mida maa pakub, vaid eelkõige tuleb muuta elustiili, tootmis- ja tarbimismudeleid ning väljakujunenud võimustruktuure, mis täna ühiskondi valitsevad. Loomulikult pole vaja kaotada ühiskonnakorralduse neid vorme, mis on end tõestanud, vaid need tuleb suunata ühiste hüvede väärilisele hindamisele, pidades silmas kogu inimkonda. Kaasajal toimub nn. "majanduse globaliseerumine", mida ei tohi mingil juhul eirata, kuna see võib kaasa tuua erakordseid võimalusi suuremaks heaoluks. Ent seda enam tundub vajalik olevat, et majanduse kasvava internatsionaliseerumisega kaasneksid mõjusad rahvusvahelised kontrolli- ja koordineerimisorganid, mis suunaksid majandust ühiste hüvede poole, sest seda ei ole ükski riik iseseisvalt suuteline tegema, olgu ta või maailma võimsaim. Selle saavutamiseks peab kasvama suurte maade vaheline üksmeel ja rahvusvahelistes organisatsioonides peavad kogu inimpere huvid olema võrdselt esindatud. Oma otsuste tagajärgi kaaludes peavad nad arvestama ka nende rahvaste ja maadega, kellel on küll vähe kaalu maailmaturul, kuid kes kannatavad kõige teravamat ja raskemat puudust ja kes vajavad seega arenguks suuremat abi. Selles valdkonnas on kahtlemata veel väga palju teha.