61. Päris industriaalühiskonna algaastail ajandas "peaaegu orjanduslik ike" minu eelkäijat inimese kaitseks sõna võtma. Kirik on jäänud sellele ülesandele ustavaks kõik need sada aastat. Tõepoolest, segastel klassivõitluse aegadel pärast Esimest maailmasõda sekkus ta, et kaitsta inimest majandusliku ekspluateerimise ning totalitaarsete reziimide türannia eest. Pärast Teist maailmasõda asetas Kirik oma sotsiaalete sõnavõttude keskpunkti üksikisiku väärikuse, pannes rõhu materiaalsete hüvede üldisele otstarbele ja sotsiaalsele korrale, mis on vaba rõhumisest ning rajatud koostöö ja solidaarsuse vaimule. Seejärel on ta lakkamatult korranud, et üksikisik ja ühiskond ei vaja mitte ainult materiaalseid hüvesid vaid ka vaimseid ja religioosseid väärtusi. Mida selgemini Kirik endale aru andis, et liiga palju inimesi elab mitte läänemaailma heaolus vaid kannatab arengumaade viletsuses tingimustes, mis on "peaaegu orjanduslik ike", seda enam tundis ja tunneb ta end kohustatud olevat asjade sellisest seisust täie selguse ja otsekohesusega kõigile kuulutama, kuigi ta teab, et see tema üleskutse mitte alati kõigi poolt heatahtlikku vastuvõttu ei leia.

Seega seisab Kirik sada aastat pärast entsüklika Rerum novarum avaldamist ikka veel silmitsi "uute asjade" ja uute väljakutsetega. Sellepärast peab sajas aastapäev kinnitama kõiki hea tahtega inimesi ja eriti usklikke nende püüdlustes.