62. Käesolev entsüklika heitis pilgu minevikku, kuid oli suunatud eelkõige tuleviku poole. Nagu omal ajal Rerum novarum nii seisab ka see entsüklika uue sajandi lävel ja püüab Jumala abiga selle saabumist ette valmistada.

Tõeline ja igavene "asjade uudsus" mistahes ajastul tuleneb alati Jumala väest, kes ütleb: "Vaata, ma teen kõik uueks." (Ilm 21,5) Need sõnad käivad ajaloo lõpu kohta, kui Kristus "annab riigi Jumala ja Isa kätte ..., et Jumal oleks kõik kõigis" (1 Ko 15,2 4.28). Kuid kristlane teab, et "uus", mille täiust me ootame Issanda tagasitulekul, on juba olemas maailma loomisest alates, ja erilisel moel ajast, mil Jumal sai inimeseks Jeesuses Kristuses ning tõi temaga ja tema läbi esile "uue loodu" (2 Ko 5,17).

Lõpetades tänan ma veel kord kõigeväelist Jumalat, kes on andnud oma Kirikule valgust ja jõudu saata inimest tema maisel teekonnal igaviku poole. Ka kolmandal aastatuhandel jääb Kirik enesele truuks, tehes inimese tee oma teeks ning teades, et ta ei käi seda teed üksi, vaid koos Kristuse, oma ainsa Issandaga. Tema tegi inimese tee oma teeks ja ta juhib inimest, isegi kui sellest aru ei saada.

Maarja, Lunastaja ema, kes on Kristuse kõrval tema teel inimeste juurde ja koos inimestega ja kes käib Kiriku ees usu palverännakul, saatku inimkonda oma emaliku eestpalvega järgmisesse aastatuhandesse, ustavana sellele, kes on "seesama eile ja täna ja igavesti" (vt. He 13,8), Jeesusele Kristusele, meie Issandale, kelle nimel annan ma kõigile kogu südamest oma õnnistuse.

Antud Roomas, Püha Peetruse juures, 1. mail 1991 - püha Joosep töömehe mälestuspäeval - minu pontifikaadi kolmeteistkümnendal aastal.

JOHANNES PAULUS II