1. Sajas aastapäev, mis tänavu möödub minu eelkäija, auväärse Leo XIII, sõnadega Rerum novarum algava entsüklika avaldamisest,  [¹] on suure tähtsusega sündmus nii kogu Kiriku ajaloo kui ka minu pontifikaadi praegusel etapil. See entsüklika on silma paistnud eriti selle poolest, et seda on korduvalt meelde tuletatud paavstide pidulikes dokumentides alates selle väljaandmise neljakümnendast aastapäevast kuni üheksakümnendani. Võib öelda, et Rerum novarumi teed läbi ajaloo tähistavad teised dokumendid, mis on juhtinud selle tähelepanu ning seda ühtlasi ka ajakohastanud. [²]

Toimides nõnda ka entsüklika sajanda aastapäeva puhul paljude piiskoppide, kiriklike institutsioonide, akadeemiliste uurimiskeskuste, ettevõtjate ja tööliste, kas enese või ühingute nimel esitatud palvel, tahaksin ma kõigepealt väljendada tänu, mida kogu Kirik võlgneb suurele paavstile tema "surematu dokumendi" eest. [³] Ma tahaksin ühtlasi näidata, et sellest juurest kerkiv külluslik elumahl ei ole aastatega otsa lõppenud, vaid on vastupidi, muutunud veelgi ohtramaks. Sellest annavad tunnistust need mitmesugused algatused, mis eelnesid sellele tähtpäevale, kaasnevad sellega ja järgnevad sellele, korraldatuna piiskoppide konverentside, rahvusvaheliste organisatsioonide, ülikoolide ja akadeemiliste institutsioonide, ametiliitude ja paljude teiste organisatsioonide ning üksikisikute poolt maailma erinevais paigus.