3. Pannes nüüd ette lugeda uuesti üle Leo XIII entsüklika, kutsun ma "tagasi vaatama" tekstile enesele, et taasavastada seal töölisküsimuse lahendamiseks formuleeritud põhitõdede rikkus. Kuid ma ärgitan ka "ringi vaatama uutele asjadele", mis meid ümbritsevad ja millest me oleme nii öelda läbi imbunud, mis on tihtipeale väga erinevad nendest "uutest asjadest", mis iseloomustasid möödunud sajandi viimast aastakümmet. Ja lõpuks kutsun ma "vaatama tulevikku", kus aimdub juba kolmas kristlik aastatuhat, täis tundmatust, aga ka lubadusi. See tundmatus ja need lubadused esitavad väljakutse meie kujutlusvõimele ja loovusele ning õhutavad meis, "ainsa õpetaja - Kristuse - õpilastes (Mt 23,8), vastutust näidata "teed", tunnistada "tõde" ja vahendada "elu", mis on Tema Ise (vt. Jh 14,6).

Sel moel mitte ainult, et saab taas kinnitust selle doktriini püsiv väärtus, vaid ilmutab end ka Kiriku Traditsiooni tõeline sisu, mis üha elava ja viljakana kerkib alusele, mille panid meie isad usu poolest ja iseäranis sellele alusele, mille "apostlid on Kirikule edasi andnud" [⁵] Jeesuse Kristuse nimel, kelle kõrvale "teist alust ei või keegi panna". (1 Ko 3,11)

Leo XIII tegeles selle probleemiga manitsetuna enese kui Peetruse järeltulija missiooni äratundmisest ja sama äratundmine ajendab täna tema järeltulijat. Nagu teda, ja nagu paavste enne ja pärast teda, inspireerib ka mind evangeelne kujund Taevariigi õpilaseks saanud kirjatundjast, kelle kohta Issand ütleb, et ta on "majaisanda sarnane, kes toob esile oma tagavarast uut ja vana". (Mt 13,52) Kiriku Traditsioon ongi see külluslik vara, mis sisaldab "vana", katkematult vastu võetut ning edasi antut, ja mis võimaldab interpreteerida "uut", mille keskel kulgeb Kiriku ja maailma elu.

Selle uue hulka, mis Traditsiooni lülitudes saab vanaks ning lisab võimalusi ja materjali nii Traditsiooni enese kui ka usuelu rikastamiseks, kuulub nende loendamatute inimeste viljakas tegevus, kes, saades innustust Kiriku sotsiaalmagisteeriumist, püüavad seda järgida, täites oma kohust maailmas. Tegutsedes üksinda või ühinedes erineval moel gruppidesse, ühingutesse ja organisatsioonidesse, moodustavad nad suure liikumise inimese ja tema väärikuse kaitseks: see on ajaloo heitlikes sündmustes olulisel määral aidanud ehitada õiglasemat ühiskonda või vähemalt takistada ja vähendada ebaõiglust.

Käesolev entsüklika püüab heita valgust Leo XIII poolt kuulutatud põhimõtete viljakusele; need põhimõtted kuuluvad Kiriku doktriinipärandisse ja kannavad seega Kiriku õpetuslikku autoriteeti. Ent karjasekohustus sunnib mind pakkuma ka mõningate äsjaste ajaloosündmuste analüüsi. On ütlematagi selge, et sündmuste käigu tähelepanelik jälgimine evangeliseerimise uute vajaduste selgitamiseks kuulub hingekarjase kohustuste hulka. Ometi ei ole sellise analüüsi eesmärgiks anda lõplikku hinnangut, sest oma loomult ei kuulu selline hindamine magisteeriumi otsestesse raamidesse.