I PEATÜKK
RERUM NOVARUMI PÕHIJOONED

4. Eelmise sajandi lõpul leidis Kirik end vastamisi ajaloolise protsessiga, mis kestis juba mõnda aega, kuid mis just siis jõudis kriitilisse punkti. Seda protsessi määravaks teguriks oli kogum poliitika-, majandus- ja sotsiaalvallas, aga samuti teaduse ja tehnika alal aset leidnud radikaalseid muutusi, rääkimata valitsevate ideoloogiate mitmkülgsest mõjust. Poliitikas oli nende muutuste tulemuseks uus arusaam ühiskonnast ja riigist ning järelikult ka võimust. Traditsiooniline ühiskond kadus ja kujunema hakkas teine, täidetud lootusega uutele vabadustele ent samuti uute ebaõigluse ja orjastamisohtudega.

Majandusvallas, kus said kokku teaduslikud avastused ja nende praktilised rakendused, oli järkjärgult jõutud uute tootmisstruktuurideni. Oli tekkinud uus omandivorm - kapital, ja uus töövorm - palgatöö, mida iseloomustas tootmise jäik rütm, mis ei pööranud vajalikku tähelepanu soole, vanusele ega perekonnaseisule ja mida määras ainuüksi kasumit suurendav efektiivsus.

Sel moel sai töö kaubaks, mida võis turul vabalt osta ja müüa ning mille hind määrati ainuüksi nõudmise ja pakkumise seadusega võtmata arvesse inimese ja tema perekonna äraelamiseks vajalikku elatusmiinimumi. Enamgi veel, tööline ei olnud isegi selles kindel, kas ta saab "oma kaupa" müüa; ta oli pidevalt tööpuuduse ohus, mis sotsiaalsete tagatiste puudumisel tähendas riski surra nälga.

Selle muutuse tagajärjeks oli ühiskonna jagunemine "kaheks, teineteisest sügava kuristikuga eraldatud klassiks". [⁶] See olukord lisandus ulatuslikele muutustele poliitilises korras. Nii püüdis tollal valitsev poliitiline teooria edendada täielikku majanduslikku vabadust kas vastavate seaduste abil või siis vastupidi, teadlikult igasugusest vahelesegamisest loobumise teel. Samal ajal hakkas organiseeritud ja sageli vägivaldsel kujul ilmnema teine omandi- ja majanduselu kontseptsioon, mis taotles uut poliitilist ja sotsiaalset korraldust.

Selle vastasseisu kõrgpunktis, kui juba selgesti ilmnesid laialt levinud äärmine sotsiaalne ebaõiglus ja revolutsioonioht, mida toetasid tollal "sotsialistlikeks" nimetatud ideed, sekkus Leo XIII oma autoriteedi toel, avaldades esmakordselt tööliste olukorda süsteemipäraselt käsitleva dokumendi. Antud entsüklikale olid eelnenud mõned, pigem poliitilisi õpetusi käsitlevad dokumendid ja talle järgnesid veel mitmed. [⁷] Selles kontekstis tuleb eriliselt meenutada entsüklikat Libertas praestantissimum, milles pööratakse tähelepanu inimvabaduse ja tõe vahelisele olemuslikule seosele, mis on nii tugev, et vabadus, keeldudes end sidumast tõega, langeks meelevaldsusesse ja alistuks lõpuks kõige madalamatele kirgedele ning hävitaks end ise. Kust mujalt tulevad kõik need pahed, millele Rerum novarum tahab vastu seista, kui mitte vabadusest, mis majandusliku ja sotsiaalse tegevuse vallas eemaldub tõest inimese kohta?

Peale selle lähtus paavst oma eelkäijate õpetusest nagu ka arvukatest piiskoplikest dokumentidest, ilmikute poolt läbiviidud teadusuuringutest, katoliiklike liikumiste ja ühingute töödest ning Kiriku elu XIX sajandi teisel poolel märkinud praktilistest saavutustest sotsiaalvallas.