5. "Uued asjad", millele paavst tähelepanu juhtis, olid kõike muud kui positiivsed. Entsüklika esimeses lõigus kirjeldab ta "uusi asju" ("res novas", millest tuleneb ka pealkiri Rerum novarum) vaieldamatult karmide sõnadega: emphUute asjade ihaldamine, mis, olles kord lõkkele löönud, juba pikemat aega rahvaid rahutuks teeb, tõi enesega lõpuks kaasa muudatustejanu kandumise poliitikast viimasega tihedalt seotud majandusvalda. Tööstuse ja uute edasiliikumisviiside tõepoolest enneolematu areng, peremeeste ja tööliste vaheliste suhete teisenemine, rikkuse kuhjumine väheste kätte ja rahvahulkade viletsus; nii tööliste suurem enesekindlus kui ka nende tihedam ühinemine, ning lisaks kommete laostumine, viisid konflikti plahvatamiseni. [⁸]

Seega seisid Leo XIII ja koos temaga Kirik ning tsiviilühiskond konfliktist lõhestatud ühiskonna ees. Kokkupõrge oli seda teravam ja julmem, et puudusid igasugused reeglid ja normid selle reguleerimiseks. See oli konflikt kapitali ja töö vahel ehk - nagu seda nimetas entsüklika - "töölisküsimus", ning just selle kohta ei kartnud paavst tol ajal rangeimate sõnadega oma seisukohta avaldada. Siinkohal tuleb mõelda eelkõige sellele, mida pakub entsüklika meie aja jaoks. Silmitsi konfliktiga, mis vastandas inimesed üksteisele nagu "hundid", seades ohtu ühtede elatusvahendid ja asetades teised ülimasse küllusesse, ei kõhelnud Leo XIII oma kohuses vahele astuda ja seda oma "apostelliku ameti" toel, [⁹] see tähendab Jeesuselt Kristuselt endalt saadud missiooni toel "hoida lambaid ja tallekesi" (vt. Jn 21,15-17) ning "siduda ja lahti päästa maa peal" taevariigi tarvis (vt. Mt 16,19). Kahtlemata tahtis ta taastada rahu, samuti ei saa tänapäevane lugeja mitte märgata klassivõitluse hukkamõistu, mida ta selgesti väljendas. [¹⁰] Kuid ta oli täiesti teadlik sellest, et rahu saab rajaneda vaid õigluse vundamendil: entsüklika peamiseks sisuks oligi avalikult kuulutada õigluse põhitingimusi oma aja majanduslikus ja sotsiaalses kontekstis. [¹¹]

Sel moel andis Leo XIII, astudes oma eelkäijate jälgedes, Kiriku jaoks püsiva väärtusega eeskuju. Tõepoolest, Kirikul on, mida öelda teatud olukordade, nii individuaalsete kui ühiskondlike, nii rahvuslike kui rahvusvaheliste kohta. Ta esitab nende kohta põhjendatud doktriini, corpuse, mis võimaldab tal analüüsida sotsiaalset tegelikkust, anda sellele hinnang ning osutada suunad sellest tulenevate probleemide lahendamiseks.

Leo XIII ajal polnud selline arusaam Kiriku õigustest ja kohustustest kaugeltki üldtunnustatud. Nimelt valitses kaks hoiakut: üks oli suunatud selle maailma ja selle elu poole, mille suhtes usk pidi võõraks jääma; teine oli suunatud ainuüksi sealpoolsele pääsemisele ning ei valgustanud ega suunanud maapealset olemist. Just siis andis paavsti seisukohavõtt Rerum novarumi avaldamisega Kirikule justkui "kodanikuõiguse" inimeste ja riikide avaliku elu muutlikes oludes ja see on hiljem üha enam kinnitust leidnud. Sotsiaaldoktriini õpetamine ja levitamine kuulub tõepoolest Kiriku evangeliseerimismissiooni ja on kristliku sõnumi osa, sest see doktriin toob esile antud sõnumi otsesed järeldused ühiskonnaelu jaoks ning paigutab ka igapäevase töö ja sellega seotud võitluse õigluse eest Lunastaja Kristuse tunnistamise konteksti. Ühtlasi andis see ka lähtekoha ühtsuse ja rahu saavutamiseks majandus- ja sotsiaalvallas paratamatult esilekerkivate konfliktide puhul. Sel moel osutub võimalikuks, et elatakse uutes oludes, alandamata inimese transtsendentset väärikust iseeneses või oma vastastes ja suunatakse need olud õiglaste lahenduste poole.

Nüüd aga, sada aastat hiljem, pakub sellise orientatsiooni püsivus mullegi võimaluse anda oma panus "kristliku sotsiaaldoktriini" väljatöötamisse. "Uus evangeliseerimine", mida kaasaegne maailm hädasti vajab ja mille tähtsust ma olen korduvalt rõhutanud, peab üheks oma esmastest ülesannetest pidama Kiriku sotsiaaldoktriini kuulutamist, mis sobib ka nüüd, niisamuti kui Leo XIII ajal, näitama õiget teed, mida mööda astuda vastu kaasaja väljakutsetele, samal ajal kui ideoloogiad iga päevaga üha enam oma mainet kaotavad. Samuti nagu tegi paavst Leo XIII, tuleb ka praegu korrata, et ei ole sotsiaalse küsimuse lahendust väljaspool evangeeliumi, seevastu aga võivad "uued asjad" leida evangeeliumis oma tõelise asendi ja õiglase moraalse positsiooni.