8. Vahetult pärast seda tuletab paavst meelde töölise kui isiku teist õigust. Nimelt õigust saada "õiglast palka", mida ei saa mingil juhul lubada määrata "vaba kokkuleppega, nii et tööandja, olles maksnud kokkulepitud palga, on justkui täitnud oma kohustuse ega näi midagi rohkem võlgnevat." [²³] Riigil - öeldi tol ajal - ei ole lubatud sekkuda taoliste lepingute sõlmimisse, muidu kui ainult valvates selle täitmise üle, mis on kirja pandud kokkuleppe sõnades. Selline, puhtalt pragmaatiline ja järjekindlast individualismist kantud arusaam peremeeste ja tööliste vahelistest suhetest pälvib entsüklikas karmi kriitika, kuna see on vastuolus töö kahese loomusega; on ta ju olemuselt nii subjektiivne kui ka paratamatu. Sest, kui töö subjektiivse nähtusena kuulub isiku poolt oma võimete ja jõudude vaba kasutuse sfääri, siis paratamatuna on töö tingitud igaühe karmist kohusest "ellu jääda". Paavst teeb kokkuvõtte: "Sellest tuleneb paratamatult õigus eluks vajalike asjade omandamisele ja vaesed saavad neid muretseda ainult oma töö eest saadud tasust." [²⁴]

Töötasust peab piisama töölise ja tema perekonna elatamiseks. "Kui tööline vajaduse sunnil või ajendatuna suurema viletsuse kartusest nõustub raskemate tingimustega, mis tuleb, isegi neist teadlik olles, vastu võtta, kuivõrd need surub talle peale peremees või tööandja, tähendab see kannatada vägivalla all, mille vastu protesteerib õiglus." [²⁵]

Oh et neid, niinimetatud "metsiku kapitalismi" pealetungi ajal kirjapandud sõnu ei peaks tänapäeval samasuguse rangusega kordama! Õnnetuseks leidub tänagi veel näiteid peremeeste ja tööliste vahel sõlmitud lepetest, mis eiravad kõige elementaarsemat õiglust alaealiste laste ja naiste töö küsimustes, tööaja kestvuse, töökohtade hügieeni ja töö õiglase tasustamise osas. See toimub vaatamata paljudele vastavasisulistele rahvusvahelistele deklaratsioonidele ja konventsioonidele  [²⁶] ning hoolimata isegi riikide endi siseselt vastuvõetud seadustest. Paavst pani riigivõimude "otseseks kohuseks" kanda vajalikku hoolt töötajate heaolu eest, sest seda mitte tehes rikutakse õiglust; ta ei kõhelnud kõnelemast isegi "jaotamisõiglusest". [²⁷]