9. Neile õigustele lisab Leo XIII veel ühe tööliste olukorraga seotud õiguse, mida ma selle tähtsust arvestades tahaksin meenutada: see on õigus täita vabalt oma usulisi kohuseid. Paavst deklareerib seda õigust tööliste teiste õiguste ja kohustuste hulgas hoolimata juba sel ajal levinud üldisest arvamusest, et need küsimused kuuluvad jäägitult inimese eraelu valdkonda. Paavst kinnitab pühapäevase rahu vajadust, et inimene saaks mõelda taevastele hüvedele ja austusele, mis ta võlgneb jumalikule valitsejale. [²⁸]

Seda Jumala käsul põhinevat õigust, ei saa keegi inimeselt võtta: "Keegi ei saa karistamatult haavata inimese väärikust, millesse isegi Jumal lugupidavalt suhtub"; seepärast peab riik tagama töölisele selle vabaduse kasutamise. [²⁹]

Ei ole sugugi vale näha selles ühemõttelises kinnituses usuvabaduse õiguse põhimõtet, mis on tollest ajast peale saanud mitmete pidulike rahvusvaheliste deklaratsioonide ja konventsioonide, [³⁰] nagu ka kuulsa Kirikukogu deklaratsiooni ja minu korduvate õpetuste teemaks. [³¹] Siinkohal tuleb meil endalt küsida, kas kehtivad seadused ja industriaalühiskondade praktika tagavad tegelikult tänapäeval töötegijaile elementaarse õiguse pühapäevasele puhkusele.