11. Entsüklika ülelugemine kaasaegsete olude valguses võimaldab meil hinnata Kiriku püsivat muret nende inimeste eest ja pühendumist neile, keda Issand Jeesus eriliselt armastab. Teksti sisu on suurepäraseks tunnistuseks selle järjepidevusest Kirikus, mida nimetatakse "eelistavaks valikuks vaeste kasuks" ja mille ma olen määratlenud kui "eelistuse erilise vormi kristliku halastuse praktikas". [³⁶] Entsüklika "töölisküsimusest" on niisiis entsüklika vaestest ning samuti nendest kohutavatest tingimustest, millesse uus ja sageli vägivaldne industrialiseerimisprotsess oli sundinud suured inimhulgad. Ka tänapäevalgi põhjustavad sarnased majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised muutused samu hädasid suures osas maailmast.

Kui Leo XIII kutsub riiki üles parandama vaeste olukorda lähtudes õiglusnormidest, teeb ta seda sellepärast, et tunnistab riigi kohustust hoolitseda üldise hüve eest ja tagada, et ühiskondliku elu iga sektor, kaasaarvatud majandus, aitaks mingil moel kaasa selle hüve edendamisele, respekteerides iga valdkonna seaduslikku autonoomiat. Ometi ei tohi sellest järeldada nagu peaks Leo XIII arvates kõigi sotsiaalsete probleemide lahendus tulema ainult riigilt. Vastupidi, paavst rõhutab korduvalt vajadust piirata riigi sekkumist, osutades riigi vahendilisele iseloomule, sest inimene, perekond ja ühiskond eelnevad riigile ning viimane eksisteerib nende õiguste kaitsmiseks mitte ahistamiseks. [³⁷]

Nende mõttearenduste päevakohasus ei jää kellelegi märkamata. Selle olulise teema juurde riigi olemuslikust piiratusest tuleme hiljem tagasi. Samal ajal on esiletoodud punktid, mis ei ole sugugi ainsad entsüklikas käsitletuist, täielikus kooskõlas Kiriku sotsiaalse magistreeriumiga, eriti pidades silmas eraomandi, töö, majandusliku arengu, riigi olemuse ning eelkõige inimese enese elutervet käsitlust. Teisi teemasid meenutame hiljem, käsitledes tänase tegelikkuse mõningaid aspekte; ent juba nüüd tuleb silme ees hoida seda, mis entsüklikas ja Kiriku kogu sotsiaalses õpetuses teerajajaks ja teatud mõttes juhtideeks: see on õige arusaam inimesest ja tema unikaalsest väärtusest, kuivõrd "inimene on ainus loodu maa peal, keda Jumal tahtis tema enese pärast". [³⁸] Temas jäädvustas Ta enese kuju ja sarnasuse (vt.1 Mo 1,26), andes talle võrreldamatu väärikuse, mida entsüklika ka korduvalt esile toob. Tõepoolest, kõrgemal nendest õigustest, mis inimene omandab oma töö läbi, on õigused, mis ei sõltu mingil määral tema tegevusest, vaid mis tulenevad tema kui isiku olemusest enesest.