II
PEATÜKK
PÖÖRDUDES TÄNASTE " UUTE ASJADE" POOLE
12. Rerum novarumi
aastapäeva tähistamine ei oleks täielik, kui me ei heidaks ühtlasi pilku
tänasele olukorrale. Juba oma põhiolemuselt annab dokument aluse selliseks
mõtiskluseks, sest ajaloosündmuste kirjeldus ning sellel põhinev tulevaste
aegade etteaimamine on imelisel kombel täiesti õige ja täpne nagu nähtub
entsüklikale järgnenust.
Eriti kinnitasid seda 1989. aasta lõpukuudel ja
1990. aasta alguses asetleidnud poliitilised sündmused. Neid sündmusi ning
neile järgnenud radikaalseid ümberkorraldusi saab seletada vaid eelnevate olude
läbi, mis teatud mõttes kristalliseerisid või andsid konkreetse kuju Leo XIII
ettekuulutustele ning üha rahutumakstegevatele märkidele, millele osutasid tema
järeltulijad. Tõepoolest, paavst Leo XIII nägi kõikides aspektides - nii
poliitlises, majanduslikus kui ka sotsiaalses - ette tollal teatud ühiskondliku
filosoofiana käsitletud ja enam-vähem korrapäraseks liikumiseks peetud
"sotsialismi" poolt pakutud ühiskondliku korralduse negatiivseid tagajärgi.
Täna võidakse imestada selle üle, et paavst alustab
"töölisküsimusele" tollal pakutud lahenduste kritiseerimist
"sotsialismist" ajal, mil see ei eksisteeri veel, nagu hiljem, tugeva
ja võimsa riigi kujul, mille käsutuses on kõik vahendid ja ressursid. Ometi hindas
paavst täiesti õigesti ohtu, et tolleaegse "töölisküsimuse" näiliselt
samavõrd lihtne kuivõrd radikaaalne lahendus tõmbab rahvahulgad enese poole.
See ilmneb veelgi selgemalt kui vaadelda seda kohutava ebaõigluse taustal,
milles asusid äsja tööstusliku arengu teele asunud rahvaste proletaarsed
massid.
Siinkohal tuleb esile tuua kaks asja: esiteks
hämmastav selgus, millega nähti läbi proletaarlaste, nii meeste kui ka naiste
ja laste tegelik olukord kogu selle koleduses; teiseks sugugi mitte väiksem
läbinägelikkus, millega on tabatud halb selles lahenduses, mis vaeste ja
rikaste osa justkui vahetades tõi tegelikult hoopis kahju neile, keda taheti
aidata. Seega osutus ravim halvemaks kui häda. Määratledes tolleaegse
sotsialismi olemuse eraomandi allasurumisena, tabas Leo XIII otse probleemi
tuuma.
Tema sõnad väärivad tähelepanelikku
ülelugemist: "Et ravida seda pahet nõuavad sotsialistid, õhutades vaestes
kadedust rikaste vastu, hüvede eraomanduse hävitamist ning selle asemel
üksikisikute hüvede kõigile ühiseks muutmist ... Ent nende meetod on konflikti
lõpetamiseks sedavõrd sobimatu, et kannatada saaks tööliskond ise; pealegi on
see ülimalt ebaõiglane, kuna toob kaasa vägivalla seaduslike omanike vastu,
moonutab riigi funktsioone ja viib riigid täielikku kaosesse." [39]
Ei saakski täpsemalt osutada pahedele, mida toob kaasa seda liiki sotsialismi
kehtestamine, mis täielikult haarab riigi kui institutsiooni ja mida hiljem on
hakatud nimetama "tegelikuks sotsialismiks".
|