13. Ettevõetud probleemi
sügavamalt uurides ja arvestades ka entsüklikates Laborem exercens ja Sollicitudo
rei socialis öeldut, tuleb lisada, et "sotsialismi" põhiline viga
on antropoloogilise iseloomuga. Selles käsitletakse inimest vaid lihtsa
elemendina, osakesena sotsiaalses organismis, nii et üksikisiku hüve on
täielikult allutatud sotsiaalse ja majandusliku mehhanismi funktsioneerimisele;
samal ajal peetakse teiselt poolt võimalikuks, et seesama üksikisiku hüve saab
eksisteerida temapoolse vaba valikuta ning arvestamata tema vastutust hea ja
kurja palge ees. Sel moel taandatakse inimene ühiskondlike ja majanduslike
suhete kogumile ning ühtlasi kaob arusaam isikust kui mistahes moraaliotsustuse
vabast subjektist, kes just nende otsustuste läbi ehitab ühiskondlikku korda.
Sellest ekslikust inimesekäsitlusest tuleneb isikuvabaduse piire ja tingimusi
määrava õiguse moonutamine, nagu ka eraomandi eitamine. Tõepoolest, kui inimene
on täielikult ilma jäetud kõigest, nii et ta ei saa midagi "omaks"
nimetada, ning ka võimalusest teenida elatist oma vaba tööga, hakkab ta sõltuma
ühiskondlikust mehhanismist ja neist, kes seda kontrollivad: see muudab
raskemaks inimese eneseväärikuse teadvustamise ja takistab seega tõelise
inimühiskonna ülesehitamist.
Vastupidiselt eelnevale tuleneb kristlikust
inimesekäsitlusest paratamatult tõene arusaam ühiskonnast. Rerum novarumi
ja Kiriku sotsiaalõpetuse järgi ei ammendu inimese ühiskondlik loomus riigis,
vaid realiseerub mitmesugustes vahepealsetes ühendustes alates perekonnast kuni
majanduslike ja sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste ühendusteni, mis
lähtuvad inimloomusest, ja millel on - alati üldise hüve raames - oma
autonoomia. Seda ma nimetangi "ühiskonna subjektiivsuseks", mis koos
üksikisiku subjektiivsusega hävitati "tegeliku sotsialismi"
poolt. [40]
Kui nüüd edasi küsida, kust tuleneb see ekslik
arusaam inimese ja ühiskonna "subjektiivsusest", tuleb vastata, et
selle esmapõhjuseks on ateismi levik. Inimene saab oma transtsendentsest
väärikusest teadlikuks vaid vastates asjade olemuses sisalduvale Jumala
kutsele. Iga inimene peab andma sellele vastuse, milles seisneb tema inimsuse
kõrgeim aste ja mitte mingi sotsiaalne mehhanism või kollektiivne subjekt ei
saa teda selles asendada. Kui tõesti eitatakse Jumala olemasolu, võetakse
inimeselt tema alus; seega lammutatakse ühiskondlik kord selleks, et seda taas
üles ehitada, eirates täielikult inimese tahet ja väärikust.
Ateism, millest me räägime, on tihedalt
seotud valgustusliku ratsionalismiga, mis käsitleb inimtegelikkust
mehhanistlikult. Sel moel keeldutakse lõplikult tunnustamast inimese tõelist
suurust ning ühtlasi tema transtsendentsust asjademaailma suhtes, seda
vastuolu, mida ta tunneb oma südames, heideldes täiusliku headuse igatsuse ning
suutmatuse vahel seda saavutada, eriti aga sellest tulenevat vajadust pääsemise
järele.
|