14. Samast ateistlikust juurest tuleneb ka sotsialismile omane ja Rerum novarumi poolt hukka mõistetud tegevusvahendite valik. Jutt on nimelt klassivõitlusest. Loomulikult ei kavatsenud paavst hukka mõista igasugust sotsiaalset vastuolu mistahes kujul: Kirik teab suurepäraselt, et erinevate sotsiaalsete klasside vahel tekivad peaaegu paratamatult konfliktid, mille suhtes kristlane peab sageli otsustavalt ja järjekindlalt oma seisukoha võtma. Ka entsüklika Laborem exercens tunnistas selgelt konflikti positiivset rolli kui tegemist on "võitlusega sotsiaalse õigluse eest". [⁴¹] Entsüklikas Quadragesimo anno on aga kirjutatud: "Hoidudes vaenulikkusest ja vastastikusest vihkamisest, muutub klassivõitlus vähehaaval ausaks, õigluseotsinguile rajatud diskussiooniks". [⁴²]

Klassidevahelises võitluses väärib hukkamõistu eelkõige arusaam konfliktist, mida ei piira eetilised või õiguslikud kaalutlused, mis hülgab ligimese (ja järelikult ka iseenda) inimväärikuse, mis välistab seeläbi igasuguse kokkuleppe ja peab silmas mitte kogu ühiskonna hüve, vaid mingi grupi erihuve, mis asendavad ühise hüve ning püüavad hävitada kõike, mis neile vastandub. Ühesõnaga, siin on taas tegemist - nimelt sotsiaalsete klasside vaheliste vastuolude tasemel - "totaalse sõja" doktriiniga, mille tol ajal valitsenud militarism ja imperialism rahvusvahelistes suhetes esile kutsusid. Õiglase tasakaalu otsingud erinevate rahvaste huvide vahel asendati selle mugava doktriiniga, mis taotles oma poole täielikku valitsemist, võttes vastase sõjalise jõu hävitamiseks kasutusele ka vale ja vägivalla elanikkonna vastu ning massihävitusrelvad (mida just sel ajal hakati välja töötama). Seega pärinevad klassivõitlus marksistlikus tähenduses ja militarism ühest allikast: selleks on ateism ning põlgus inimisiku vastu, mis seab jõuprintsiibi kõrgemale mõistuse ja õigluse printsiibist .