15. Entsüklika Rerum novarum on vastu tootmisvahendite riigistamisele, kuivõrd see muudab iga kodaniku vaid "osakeseks" riigi masinavärgis. Niisama resoluutselt on ta vastu nendele doktriinidele, mis tahavad majanduse riigi mõjusfäärist täiesti välja jätta. Kahtlemata on majandustegevusel oma seaduslik autonoomiasfäär, millesse riik ei tohi sekkuda. Ometi peab ta kehtestama juriidilise raamistiku, milles majandussuhted toimivad ning kaitsma sel moel vaba majanduse alustingimusi, mis eeldavad teatud võrdsust osapoolte vahel, nii et ükski neist ei oleks sedavõrd ülekaalus, et teisi praktiliselt orjastada. [⁴³]

Selles osas näitab entsüklika Rerum novarum teed õiglastele reformidele, mis annaksid tööle tagasi vaba inimtegevuse väärikuse. Need reformid eeldavad, et ühiskond ja riik võtaksid enesele vastutuse eelkõige selle eest, et kaitsta töötajat tasuva töö kaotamise hirmu eest. Läbi aegade on see toimunud kahel erineval moel: kas majanduspoliitika abil, mis tagab tasakaalustatud kasvu või tagatistega töökaotuse korral ning kutse- ja erialase ümberõppe soodustamise läbi, mis võimaldab töötajatel minna vähemtasuvatelt ja kehvematelt töödelt ning ametitelt üle edukamalt arenevatesse valdkondadesse.

Peale selle peavad ühiskond ja riik kindlustama piisavad palgatasemed töötaja ja tema perekonna äraelamiseks, sealhulgas teatud säästude kõrvalpanemise võimaldamiseks. Suuri pingutusi nõuab töölistele üha paremate teadmiste ja oskuste andmine, et muuta sel moel nende töö kvaliteetsemaks ja produktiivsemaks; ent samuti nõuab pidevat järelevalvet ning vastavaid seadusandlikke meetmeid häbiväärse ekspluateerimise kaotamine, mis langeb osaks kõige enam rõhututele, samuti sisserännanutele ja tõrjututele. Siin on otsustav roll ametiühingutel, kes sõlmib kokkulepped miinimumpalga ja töötingimuste osas.

Lõpuks tuleb kinni pidada nii "inimlikust" töö- ja puhkeajast kui ka õigusest ilmutada töökohal oma andeid, ilma et seejuures kannataks töötaja südametunnistus või väärikus. Siinkohal tuleb kindlasti veelkord meenutada ametiühingute osa, mis ei ole ainult läbirääkimiste vahendiks, vaid ka "kohtadeks", kus väljendub töötajate isikupära: nad aitavad kaasa tõelise töökultuuri arengule ning ühtlasi aitavad töölistel tõeliselt inimlikul viisil osaleda ettevõtte elus. [⁴⁴]

Riik peab nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitama nii otseselt kui ka kaudselt: kaudselt ja järgides subsideerimisprintsiipi, luues soodsad tingimused vabaks majandustegevuseks, mis viib töövõimaluste ja rikkusallikate külluslikule pakkumisele; otseselt ja järgides solidaarsusprintsiipi, seades röhutute kaitseks teatud piirid nende osapoolte autonoomiale, kes otsustavad töötingimuste üle ning tagades igal juhul elatusmiinimumi töö kaotanud töölistele. [⁴⁵]

Entsüklika ja sellega seotud sotsiaalmagisteerium on avaldanud mitmesugust mõju XIX ja XX sajandi üleminekuaastatele. See mõju ilmneb arvukates reformides, mis viidi läbi sotsiaalkindlustuse ja pensionide ning samuti õnnetusjuhtumite korral antavate tagatiste vallas, pidades silmas töötajate õiguste suuremat respekteerimist. [⁴⁶]