17. Lugedes entsüklikat Leo XIII kogu rikka magisteeriumi kontekstis, [⁴⁷] märkame otsekohe, et see osutab mingi suure eksituse ulatuslikumatele tagajärgedele majandus- ja sotsiaalvallas. Nagu ülalpool öeldud, seisneb see eksitus inimese vabaduse käsitluses, mis eraldab vabaduse kuuletumisest tõele ning seega ka kohustusest austada teiste õigusi. Vabadus muutub siis enesearmastuseks kuni Jumala ja ligimese vihkamiseni; see viib erahuvide piiramatule järgimisele ega lase end ohjeldada ühelgi õiguslikul kaalutlusel. [⁴⁸]

Just selle eksituse halvimad tagajärjed ilmnesid terves reas sõdades, mis vapustasid Euroopat ja kogu maailma 1914. ja 1945.ã. vahel. Need olid sõjad, mis puhkesid militarismi ja äärmusliku natsionalismi ning nendega seotud totalitarismivormide tulemusena ja sõjad, mis said alguse klassivõitlusest ning samuti kodu- ja ideoloogiasõjad. Kui poleks olnud ägedat vihkamist ja kadedust, mida rahvad omavahelistes suhetes ja ka iseenda piiride sees tohutu sotsiaalse ebaõigluse tulemusena esile kutsusid, oleks selline laastamine, millesse suured riigid panid kogu oma jõu, milles miski polnud püha, milles otsustati hävitada terved rahvad ja sotsiaalsed grupid, vaevalt aset leidnud. Mõelgem siinkohal iseäranis juudi rahvale, kelle kohutav saatus on saanud sümboliks äärmisest kurjusest, milleni võivad jõuda Jumala vastu pöördunud inimesed..

Ent vihkamine ja ülekohus haaravad terveid rahvaid ja tõukavad neid tegudele vaid siis, kui neid õigustab ja organiseerib ideoloogia, mis on rajatud pigem neile enestele kui tõele inimesest. [⁴⁹] Entsüklika Rerum novarum võitles vihkamist õhutavate ideoloogiate vastu ning näitas ühtlasi teed vägivalla ja vaenu kõrvaldamiseks õigluse abil. Juhtigu mälestus nendest saatuslikest sündmustest kõikide inimeste tegusid, eriti aga rahvaste juhte meie ajal, mil ülekohtu uued vormid õhutavad taas vihkamist ning silmapiirile kerkivad uued vägivalda ülistavad ideoloogiad!