18. On tõsi, et 1945. aastast alates vaikivad relvad Euroopas, ent tõeline rahu - pidagem seda meeles - ei ole sõjaliste võitude tulemus, vaid eeldab sõja põhjuste kaotamist ning siirast lepitust rahvaste vahel. Paljude aastate jooksul on Euroopat ja kogu maailma iseloomustanud pigem sõja puudumine kui tõeline rahu. Poolel Euroopa mandrist valitses kommunistlik diktatuur, samal ajal kui teine pool tegi pingutusi, et kaitsta end selle ohu eest. Paljud rahvad, kes suleti impeeriumi ahistavatesse piiridesse, kaotasid võimaluse enesemääramiseks ning samal ajal püüti hävitada nende ajaloomälu ja nende kultuuri sajanditevanuseid juuri. Tohutud inimhulgad olid Euroopa vägivaldse jaotamise pärast sunnitud maha jätma oma maa või asustati väevõimuga ümber.

Hullumeelne võidurelvastumine neelab majanduse arendamiseks ja kõige mahajäänumate rahvaste abistamiseks vajalikud vahendid. Teaduslik ja tehniline progress, mis peaks teenima inimese heaolu ja õnne, on muudetud sõjavahendiks. Teadust ja tehnikat kasutatakse üha täiuslikumate ja hävitavamate relvade tootmiseks, samal ajal kui ideoloogialt, mis kujutab endast vaid tõelise filosoofia moonutust, oodatakse õigustust ja põhjendusi uueks sõjaks. Ja seda sõda mitte ainult ei oodata ja ei valmistuta selleks, vaid seda juba peetakse ohvriterohke verevalamisega maailma erinevates paikades. Kiriku dokumentides ja hiljuti entsüklikas Sollicitudo rei socialis  [⁵⁰] hukka mõistetud blokkide või impeeriumide loogika nõuab, et vastasele raskuste loomiseks võimendataks ja kasutataks ära kõik kolmanda maailma riikides tekkivad vastuolud ja lahkhelid.

Ekstremistlikud grupid, kes püüavad lahendada vastuolusid relvade abil, leiavad kergesti poliitlist ja sõjalist toetust, neid relvastatakse ja valmistatakse ette sõjaks; ent need, kes püüavad leida rahumeelseid ja humaanseid lahendusi, järgides ühtlasi kõigi osapoolte seaduslikke huve, jäävad isoleerituks ning langevad tihti oma vastaste ohvriks. Teisele maailmasõjale järgnenud rahu ebakindlus on ka paljude "kolmanda maailma" riikide militariseerimise ning neid vapustavate kodusõdade, ent ka terrorismi leviku ning üha barbaarsemate poliitiliste ja sõjaliste võitlusvahendite rakendamise üheks oluliseks põhjuseks. Lõpuks lasub kogu maailma kohal ähvardavalt aatomisõja oht, mis võib inimkonna täielikult hävitada.

Sõjalistel eesmärkidel kasutatav tehnika ja teadus annab ideoloogiate poolt õhutatud vihkamise kätte otsustava relva. Kuid sõda võib lõppeda inimkonna enesetapuga, ilma võitjate ja võidetuteta, seepärast tuleb vältida selleni viivat teed ning ühtlasi loobuda ideest, et võitlus vaenlase hävitamiseks, vastuolud ja isegi sõda aitavad kaasa ajaloo progressile. [⁵¹] Kui mõistetakse sellise muudatuse vajalikkust, lööb kahtlemata kõikuma ka "totaalse sõja" ning samuti "klassivõitluse" doktriin.